Seekord oli Gordoneid viis. Noorteklassis võistlesid Carron, vend Affric, õde Brita, tšempionklassis emane Soomest ning avaklassis isane Gordon Eestist.
Sellise mölluga, nagu Tartu näitustesel nägime, ei ole me küll enne kokku puutunud. Ringid olid kahel pool ning käigutee nende vahel oli olematu. Muidugi soovitakse ennast sättida ju ringi äärde, et siis toimuvat jälgida, aga sellele ei olnud korraldajad vist üldse mõelnud. Kogu vahe oli ootavaid, jalutavaid, tulevaid ja lahkuvaid inimesi-koeri täis. Kes liikus niisama, kes vedas endaga kaasas puuri, mis oli sama lai, kui tee ise. Kogu sabimine oli hullumeelne ning õhku polnudki. Mingi ime läbi leidsime augu ja saime oma telgi üles lüüa, et oleks vähemalt väike kohake, kuhu koer panna ja asjad toetada. Telki kasutas küll lõpuks Brita, kellele kogu see möll liigne oli.
Carron on aga kõigi nende näitustel käikudega omale paksu naha kasvatanud. Teda ei häirinud enam miski. Kui väsimus peale tuli viskas end lihtsalt küllili ja kui puhatud sai, siis oli hea mööduvaid koeri nuusutada. Sellest pelglikust koerast, kes esimestel näitustel minuga ringi ääres aega ootas, ei ole enam jälgegi.
Lõpuks, peale tunnist ja veel natuke, ootamist tuli meie kord. Affi ees ja meie järgi läksime ringi. Kohtunikuks oli Gerard Hickey, kes oli täitsa tore hallipäine vanamees Iirimaalt. Rahulikult vaatas üle hambad, katsus siit ja sealt, lasi joosta ringis ja enda ees kolmnurkas ning tulemuseks roosa lint, ehk hinne suurepärane. Avaklassis esinema pidanud isane ei tulnud kohalegi ning kuna Affi tulemuseks jäi hinne väga hea, siis Cärrule omistati Parima Isasena SERT ning meie esimene CACIB. Kuna Brita vastaseks oli väga ilus heas vormis emane, pidi tema leppima PE2 ja RES-CACIB-iga. Lõppvoorus jäime meiegi tollele emasele alla ning Cärru sai VSP tiitli.
Sellega oli meie näitusel käik selleks korraks läbi ning edasi suundusime kõik koos Anne ja tema pere juurde tähistama tagant järgi meie Juunior tšempionite Brita ja Affricu tublisid tulemusi ning tõsta klaas ka tänase õnnestunud päeva terviseks.
Vahva õhtu jooksul sai räägitud nii toredaid koerajutte kui ka meenutada olnut. Samuti teha tuleviku plaane. Mis plaanid paika sai pandud ning mis veel mõttes keerlemas, jäävad esialgu siin manimata. Eks ikka selle pärast, et oleks, millest ka tulevikus kirjutada!
Meie poolt aga suured tänud Helisele, kes võttis vaevaks meie kaunid noored pildile jäädvustada ning Annele ja ta perele, kes meid võõrustas ja imemaitsvaid toite pakkus!
Õhtu lõppedes võtsime suuna Põltsamaa poole, et jõuda oma plaani lõpp-punkti- Kristjani vanemate juurde, kellega veetsime oma ülejäänud nädalavahetuse. Siin kohal võib öelda, et meie poiss oli sealse koeraga ringi trallimisest nii rampväsinud, et koju jõudes oli voodi kõige kallim =)
Suured õnnesoovid ka Helisele ja Emmyle ning Merilile ja Sunnyle, kellel möödus laupäev samuti õnnetähe all. Nimelt Helis ja Emmy võistlevad nüüd A2-s. Meril ja Sunny, aga saavutasid A0-s II-koha.
Hip-hip hurraa!