Otsustasin registreerida meid Carroniga järjekordsele m/a agility võistlusele. Kuigi hetk oli kahtlust, kas jõuan joostud, sest pidin veel tööle jõudma, ei mõelnud ma kaua. Kuna tegemist oli viimasel minutil välja hõigatud võistlusega, siis palju koeri oodata ei olnudki. Sellele vaatamata tuli kohale neli maxit ja kaks minit.
Mõni minut kümme läbi läks lahti. Kõigepealt tutvus rajaga ning siis ootama. Olime Carruga nimekirjas viimased.
Rajad olid parajalt rasked, sisaldades piisavalt pöördeid ja ahvatlusi, et ma ennast hetkekski unustada ei saaks. Olen endiselt seda meelt, et mida raskem, seda põnevam ja parem. Olen sunnitud kogu aeg jälgima oma koera, sest ta võib iga hetk midagi ootamatut teha ning vist tänu sellele on meil parem kontakt.
Muidugi olid mõned kohad-pöörded, millega ma rahule ei jäänud (koer hüppas liiga kaugele või ei keeranud piisavalt ruttu, mis aga tõenäoliselt olid hoopis minu valesti näitamise tulemused), aga need pisikesed apsakad ei rikkunud üldist pilti ja lõpp tulemust. Kaks 0 rada ja meie esimene I koht.
Ka kiirusega ei olnud seekord probleeme. Tundub, et viimasest AG trennist oli kasu, kus me peamiselt keskendusimegi kiiruse tõstmisele. Treener Sirje jooksis ahvatleva maiusekausiga ees ning meie Cärruga püüdsime teda kätte saada. Olen väga tänulik Sirjele, et ta viitsis meiega nii mängida ja loodan, et ta on nõus seda veel tegema, sest see ei ole kõige kergem tegevus.
Tore on näha mismoodi meie koostöö päev-päevalt paraneb ja areneb (väikesed tagasilöögid välja jättes) ning sellised pisikesed positiivsed elamused süstivad lisa indu ja tahet paremad olla.
Oh, milline supper päev!
Täpsemalt tulemustest siit
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar