Pühapäev, 24. oktoober 2010

Taas üks mõnus laupäev

 Ma lihtsalt jumaldan neid nädalavahetuse päevi, mil' me saame kõik koos midagi teha.
 Selle laupäeva põhisündmuseks oli meie Esimene Agility Võistlus.
Agilityt oleme Cärruga teinud nüüdseks 10 kuud. Intensiivsemalt viimased kolm kuud. Kuna õppida on veel palju, siis tunduski olevat hea mõte panna meid proovile agility mitteametlikul võistlusel. Hindamine ei ole seal nii range ja rajad kergemad, seda eriti A0-s.
 Esimeseks võistluseks valisin siis meie koduklubi korraldatava kolmest etapist koosneva tiitlivõistluse "A-koera AG-mudilane ja AG-meister".
 Kuna eesmärk ei olnud võitma minna, vaid vaadata, kuidas meil Cärruga vähe pingelisemas olukorras agility koostöö sujub, ei olnud mul kuni laupäevani ühtegi pabinat. Kuid nii see ei jäänud! Ma ei ole suur esinemis fänn, mis tõttu ei olnud üllatav, et sõites sinna poole läks mul seest kõik õõnsaks ning pea tühjaks. "Kas me läheme ikka kõik koos rajaga tutvuma?", "Äkki ma unustan rihma kaela!", "Äkki ma unustan raja ära!". "Üleüldse ei oska ma veel päris hästi"- stiilis küsimused ja mõtted hakkasid peas keerlema.
Jumal tänatud, et ma olen lihtsalt üks suur pabistaja, sest midagi sellist tegelikult ei juhtunud. Carron oli tubli ning suutis mind üllatada. Igas mõttes =)
 Kokku oli osavõtjaid 8. Gordoneid 2-Carron ja õde Sunny. Kuigi rajad olid lihtsad, õnnestus mõlemal mustal teha gordonit, ehk "vot tuli pähe ja lähen vaatan, mis seal on!"
Cärru suutis seda teha täiesti ootamatult. Keset otse jooksu, enne järgmist hüpet, pani ta peale piduri ning keerates otsa ringi võttis suuna A-le. Automaatne disklahv. No mis siis ikka. Üllatus nr 2 ja õppetund endale: "Gordonit ei tohi silmist lasta!" =D
Üllatus nr 1 oli esimese jooksu ajal A ületamis viis. Muidu A-lt alla tulles on Cärts vana rahu ise. Ikka tasa ja targu. Selleks olin ma valmis. Nüüd aga.... meie väike tšemp lausa lendas üle. See oli midagi uut ja võttis hetkeks mu tummaks ära. Aga jooksu tegime, vaatamata pisikesele viivitusele, ilusasti lõpuni.
Tulemuseks jäi kokkuvõttes kaheksast kuues. Või siis optimistlikult öeldes kolmas (tagantpoolt) ;)


Nüüd ootame põnevusega II etappi novembris.
Huvitav, millega väike kaak mind siis üllatab?!

Pildil Carron nautimas oma laupäeva pärastlõunast jalutuskäiku Pirita jõe ääres.


1 kommentaar: