Pühapäev, 21. august 2011

Rahvusvaheline näitus Tallinnas

 ....lõppes meile lihtsalt suurepäraselt.
Seekord oli Gordoneid kaks- Carron ning Soomest pärit koer. Selles väga väikeses, aga meie jaoks ikkagi olulises, konkurentsis saavutasime Carroniga tulemuse SP1, PI1, TP ja võitsime CACIB'i. Kuna SERT'i meil enam vaja ei ole, siis see liikus edasi Soomlasele.
 Selle tulemusega olen juba ainuüksi sellepärast rahul, et Carron otsustas mind ringis üllatada täielikult ebahariliku käitumisega. Keerutas, püüdis minema joosta ning trallitas niisama. Keskendunud oli kõigele muule peale minu. Ringist lahkudes saime teada ka miks. Paaril punasel emasel, enne meid, oli jooksukas ning meie isane oli muidugi "armunud". Selle kohta saime lausa väga hästi hakkama, sest joostud saime, kuigi nina kippus maha ning seistud saime ka. Tulemus ju räägib enda eest :)
 Peale ringi tuli joosta kuulekusse, sest plaanitud oli pesakonna vaheline proovieksam. Võib öelda, et seal meil nii hästi ei läinud. Tegelikult on see isegi leebelt öeldud, sest nii halba sooritust ei ole ma ammu näinud. Kõrvalkõnd oli alla igasuguse arvestuse, püsilamamist ei teinud (see on ka kõige nõrgem külg) ning kontakt oli kohutav. Alles viimaste soorituste ajaks jõudsime ühele lainele. Päästa, aga ei olnud enam midagi. Siit järeldus, keskendumist peame harjutama-harjutama-harjutama, sest hetkel laseb ta ennast kergelt häirida. Ka minust ;)
 Peale kuulekust võtsime suuna kodu poole, et väheke enne rühmaringi puhata.
Rühmas aga suutsime saavutada üheksa koera seas tulemuse RÜP 3. Muidugi enne seda tekitasin endale pinget juurde, sest mänguhoos kaotasin ära meie näituserihma ning selle avastasin alles siis, kui välja hõigati 7 rühma kogunemist. Õnneks sain laenata uue ning näitusepäeva ilusa tulemusega lõpetada.



Carron oma võiduga.
Pildilt puudub TP karikas,
mis oma suuruse tõttu rohu seest välja ei paistaks =)

Neljapäev, 18. august 2011

Minu kahtlused osutusid tõeks =)

 Tuleb teha väike parandus eelmisele postitusele.
Kuna võistluselt sai kiirustatud maale, ei olnud aega süveneda oma jooksu detailidesse. Pühapäeva õhtul sai siis lõpuks rahulikult vaadata teiste tulemusi ning aegasid. Silma jäi, et hüpperaja ideaalajaks oli märgitud 42 sek. Kogu jooksu arvutused olid tehtud aga 50 sek-i põhjal.
Aga siis me ju ei tulnud esimeseks?!
Ja nii oligi :)
Oli juhtunud väike apsakas ning tabelis oli jäänud aeg muutmata, mis tähendas, et lõpptulemuseks jäi meile hoopis ajast üleminek 10.70 ning II koht .
See aga meid ei morjenda. Eksimusi ikka juhtub ning võistlemas ei käi me ainult esikohtade pärast (kuigi ega neist ära ka ei ütle ;) )
Olime väga rahul Carru jooksuga ning küll see välja teenitud esikohtki tuleb :)

Ära tuleb mainida, et esikohale jäime alla 79 sajandikuga!!

Lõpuks sain ka pildid albumisse ning nendega saab tutvuda siin

Esmaspäev, 15. august 2011

Õnnestunud nädalahetus

 Algas see agility võistlusega, kus osalesime taas kord ainult hüpperajal.
Seekord proovisin sama taktikat, kui eelmine kord. Varem kohale ning minimaalne kontakt koeraga, lasin tal eemalt vaadata, kui ma ringi ääres askeldasin. Alles siis võtsin koera, kui meie kord kätte jõudis. Hetk enne jooksu tundus küll, et otsus oli vale, sest Carron oli väga hajevil ning lõhnad olid huvitavamad, aga õnneks suutis ta lõpuks keskenduda.
Tulemuseks 2.79 (0 rajaviga ning ajast üleminek +2,79) ja I koht

Seekord ka video ette näidata,



 Teine osa õnnestumisest oli maal toimunud põlluharjutused.
Nii nagu igakord, läksin mina kahe vutiga põllule ning Kristjan ja Carru tulid otsima. Juba mõnda aega teeme lahtist otsingut, mis tähendab, et nii vutid kui ka Carru on lahtiselt.
Tuleb mainida, et üks vutike jäigi põllule, sest ootamatult on nad omandanud tohutu lennuvõime ning vaatamata meie pingutustele ei suutnud me teda enam leida. Kuna ta oli üks riiakamaid, siis paistis, et Carronil ja ülejäänud vuttidel oli kokkulepe, et noormees teda põllult üles ei leiakski =) Carru, kallike, lihtsalt ei otsinud enam.
Teise vutiga saime aga ilusasti tehtud. Poiss leidis ta iga kord üles- neli otsingut. Tegi meile seisu nii kaua kuni temani jõudsime ja lõpuks ajas lendu. Seda viimast osa peame veel harjuta, sest päris käsu peale edasi liikuma ei hakka ning kui vutt lendu läheb, siis päris kohe teda seisma ei saa. Aga vaadates kui tubli ta on, siis ei ole see midagi ületamatut.
Muidugi peame veel palju harjutama, et saavutada suurepärast otsingut, aga seniste asjade käiguga võime vägagi rahule jääda.