Ei juhtu väga tihti, et meil Kristjaniga on mõlemal esmaspäev vaba. Et seda võimalikult mõnusalt veeta, kamandasin ma kõik need mehed autosse, et mere äärde jalutama minna.
Olen seda meelt, et kui meil juhtub vaba päev olema, ei ole see õnnestunud, kui ma ei ole saanud koeraga kusagil kaugemal kolamas käia.
Nagu ikka suundusime Vääna-Jõesuusse. Esmaspäev on suurepärane aeg, millal sinna jalutama minna. Mitte ühtegi teist hingelist! Kõigepealt läbi metsa ning siis mööda mere äärt....ja Cärru sai joosta nii palju, kui süda lustis.
Ring täis, suundusime auto juurde tagasi. Ei tahtnud Carronit väga ära väsitada, sest õhtul ootamas veel agility trenn.
Miks ma nii arvan? Väga lihtne! Minu kamraad, kes muidu on soliidne "härrasmees" ja AG jooksude ajal kippus pigem aeglane olema, kepsutas täna võistlusplatsil ringi sellise kerguse ja narrusega, et muud seletust väga olla ei saa.
TAKO's toimus ametlik eksam ning esimest korda läksime jooksma võõrale platsile. Hirm oli ikka sees küll. Cärru on ju teada-tuntud nuuskija ja mul oli suht kindel pilt silme ees, mismoodi ta keset jooksu nina maha paneb ja rohkem seda sealt üles ei tõsta.
Et anda koerale aega kohaneda, läksime ilusasti varem kohale ning lihtsalt jalutasime platsi ääres ringi. Las nuusib oma nuuskimised ära!
Ei tea, kas See aitas, aga esimese jooksu lõpetasime 0 tulemusega. Carron oli väga kiire ja kuulas/reageeris ilusasti. Kõige raskema kohaga, milleks oli peale tõket tunnel, mille kõrval ahvatluseks teine tunnel, tulime ka kenasti toime. Täpsemalt kirjeldama ei hakka, sest seekord otsustasime filmida ning eks oma silm pidi kuningas olema.
Aga see teine jooks! Rada oli parajalt raske, aga mitte midagi ületamatut ning võib öelda, et kõige keerulisemaid kohti oleme trennides harjutanud küll ja küll.
Läksime starti..."Hopp-hopp-tunneel-hopp-Carron!-pooom"...ja kõik... peale müüri tuli Carronile kevad südamesse. Kas kevad või Stefi, kes oma jooksu ajal pani platsilt minema ja tuli puuris istuvat Cärrut tervitama.
Oi seda rõõmu! Tagasi hüpe üle müüri tõi meile dsq, kuid mõtlesin ikka vapralt lõpuni teha. Carron oli minuga ühte meelt, aga mitte selles suhtes, mismoodi seda rada jooksma peaks. Nii ta seal siis keksis ja kargles. Kuigi jooks läks metsa, olin väga rahul, sest esimest korda nägin, et mu koer nautis oma tegemist. Varem ei ole ma sellist entusiasmi täheldanud....ja ega polegi muud teha, kui rõõmustada koos koeraga ning proovida järgmine kord jälle õnne.
Nüüd siis ka teise jooksu video, mille autoriks Triin.
Lõplik tulemus jäi 15-st koerast 8-s (makside seas teised).
Eelmisel pühapäeval arvas Alla, et võiksin Carronile proovida õpetada hantlit "sund"meetodil. Seda seetõttu, et esimene samm on juba tehtud (eseme suus hoidmine on selge) ja mänguga õpetamise miinuseks on võimalus, et koer hakkab toomisel hantlit närima. Mida Cärru juba praegu teeb.
Nii siis võtsin eesmärgiks selle selgeks saada klikkeri abil.
Esimesed kaks korda (mis koosnesid umbes neljast-viiest korrast) harjutasime kodus lihtsalt hantli hoidmist ning käest haaramist. Minu üllatuseks oli haaramine vägagi rahuldav ja huvi selle eseme vastu tõusis iga korraga, mistõttu tekkis mõte, et ehk saame juba proovida ka toomist. Kolmandal korral keskendusingi sellele. Alustuseks mõned hoidmised ja käest haaramised ning siis viskasin hantli eemale ja käskisin ära tuua. Hetk kõhklust ja siis ta läks, haaras maast hantli ning tuli istus ilusasti minu ette maha. Mõned sekundid lasin veel hoida ja siis klikk ning loovutamisele järgnes maius koos tohutu kiitusega. Et tal huvi selle vastu ei kaoks, siis üle kolme korra teha ei saa. Teades Carronit, siis see on piiriks, kus tal veel on põnev, sealt edasi, aga teeb, kuna peab.
Tänases trennis näitaski Carron oma seda külge, mida ma üle kõige armastan. Tohutult kiiret õppimisvõimet (kui vaid tahab). Vaid nelja harjutuskorra järel sooritas ta, mitte küll täiusliku, aga suurepärase aporti, millega teenisime treenerilt kiituse.
Ka ülejäänud trenn oli ta lihtsalt imeline. Kontakt küll kippus kaduma, aga tema sooritused olid sellele vaatamata väga head.
Carron demonstreerimas oma hantli hoidmis oskust =)
Otsustasin registreerida meid Carroniga järjekordsele m/a agility võistlusele. Kuigi hetk oli kahtlust, kas jõuan joostud, sest pidin veel tööle jõudma, ei mõelnud ma kaua. Kuna tegemist oli viimasel minutil välja hõigatud võistlusega, siis palju koeri oodata ei olnudki. Sellele vaatamata tuli kohale neli maxit ja kaks minit.
Mõni minut kümme läbi läks lahti. Kõigepealt tutvus rajaga ning siis ootama. Olime Carruga nimekirjas viimased.
Rajad olid parajalt rasked, sisaldades piisavalt pöördeid ja ahvatlusi, et ma ennast hetkekski unustada ei saaks. Olen endiselt seda meelt, et mida raskem, seda põnevam ja parem. Olen sunnitud kogu aeg jälgima oma koera, sest ta võib iga hetk midagi ootamatut teha ning vist tänu sellele on meil parem kontakt.
Muidugi olid mõned kohad-pöörded, millega ma rahule ei jäänud (koer hüppas liiga kaugele või ei keeranud piisavalt ruttu, mis aga tõenäoliselt olid hoopis minu valesti näitamise tulemused), aga need pisikesed apsakad ei rikkunud üldist pilti ja lõpp tulemust. Kaks 0 rada ja meie esimene I koht.
Ka kiirusega ei olnud seekord probleeme. Tundub, et viimasest AG trennist oli kasu, kus me peamiselt keskendusimegi kiiruse tõstmisele. Treener Sirje jooksis ahvatleva maiusekausiga ees ning meie Cärruga püüdsime teda kätte saada. Olen väga tänulik Sirjele, et ta viitsis meiega nii mängida ja loodan, et ta on nõus seda veel tegema, sest see ei ole kõige kergem tegevus.
Tore on näha mismoodi meie koostöö päev-päevalt paraneb ja areneb (väikesed tagasilöögid välja jättes) ning sellised pisikesed positiivsed elamused süstivad lisa indu ja tahet paremad olla.
