Neljapäev, 20. oktoober 2011

Pingutused kannavad vilja!

 No nii. Möödunud on pea kaks kuud eelmisest postitusest ning nii mõndagi on vahepeal juhtunud.

 Kõige suurem uudis on muidugi see, et oktoobri algusest toimunud jahikatse "metsalindudega", Albu vallas Mart Mae käeall, läbisime supper tulemusega. 72 punktiga saavutasime II järgu.
Nüüd võib öelda, et kõik need harjutused kodupõllul on ära tasunud. Minu instinktid Cärru õpetamisel on olnud õiged ning meie kolme (mu elukaaslase pingutused on olnud samasuured) pühendumine kandis vilja.
Katse algus oli natuke konarlik, aga õnneks suutsime läbida paugukatse, mis Cärru paugupelguse tõttu oli kõige suuremaks mureallikaks ning edasine läks aina tõusvas joones. Kontunik kiitis Carroni sihipärast otsingut ja pingelist pointingut kuni minu saabumiseni. Linnud ajas lendu ning käsklusi kuulas ilusasti.
Jahikatse läbimine tähendab muidugi seda, et saame ära kinnitada kõik saavutatud tiitlid ning minna püüdma uusi. Praeguse seisuga ongi Carronil kinnitatud EST V CH ning  LV ja LT CH taotlused sisse antud. Kui kõik kolm käes jääb vaid BALT CH tiitli kinnitamine.
Tartus loodame aga võistelda juba Kasutusklassis.
Juurde võib mainida, et nädal varem läbis katse ka õeke Brita.

 Käidud on kahel näitusel, millest septembri omal ei läinud meil kõige paremini, eelmine nädalavahetus Rakveres toimunud rahvuslikul näitusel aga saavutasime Cärruga tulemuse exc.1, Best Male 1, BOB ning lõpuks seitsme koera seast valiti meid Grupi kolmandale kohale. Reisikaaslane Liina punase Iiri setteri Mammuga saavutas selle-eest grupis esimese koha.

 Viimased uudised on seotud aga kuulekusega. Nimelt sai poisiga käidud, proovimise pärast, SK võistlusel ja KK-eksamil.
Esimesel tulemust kirja ei saanud, sest tulemuseks SK ALG 98 punkti, KK-eksamil aga vajalikud miinimum 70 punkti ning ametlik tulemus KK1.
Osalema läksin sooviga näha mis toimub meie vahel võistluse ajal. Võib öelda, et suht sama, mis trennides, lisaks see, et koerajuht peab veel tublisti õppima =)
Püsilamamine on meil endiselt kõige nõrgem ning kontaktki on kerge kaduma. Aga lootusetu asi ei ole, sest kahekesi trenni tehes on Carron hakkamist täis ja teeb harjutusi väga positiivses meeleolus.

Pühapäev, 21. august 2011

Rahvusvaheline näitus Tallinnas

 ....lõppes meile lihtsalt suurepäraselt.
Seekord oli Gordoneid kaks- Carron ning Soomest pärit koer. Selles väga väikeses, aga meie jaoks ikkagi olulises, konkurentsis saavutasime Carroniga tulemuse SP1, PI1, TP ja võitsime CACIB'i. Kuna SERT'i meil enam vaja ei ole, siis see liikus edasi Soomlasele.
 Selle tulemusega olen juba ainuüksi sellepärast rahul, et Carron otsustas mind ringis üllatada täielikult ebahariliku käitumisega. Keerutas, püüdis minema joosta ning trallitas niisama. Keskendunud oli kõigele muule peale minu. Ringist lahkudes saime teada ka miks. Paaril punasel emasel, enne meid, oli jooksukas ning meie isane oli muidugi "armunud". Selle kohta saime lausa väga hästi hakkama, sest joostud saime, kuigi nina kippus maha ning seistud saime ka. Tulemus ju räägib enda eest :)
 Peale ringi tuli joosta kuulekusse, sest plaanitud oli pesakonna vaheline proovieksam. Võib öelda, et seal meil nii hästi ei läinud. Tegelikult on see isegi leebelt öeldud, sest nii halba sooritust ei ole ma ammu näinud. Kõrvalkõnd oli alla igasuguse arvestuse, püsilamamist ei teinud (see on ka kõige nõrgem külg) ning kontakt oli kohutav. Alles viimaste soorituste ajaks jõudsime ühele lainele. Päästa, aga ei olnud enam midagi. Siit järeldus, keskendumist peame harjutama-harjutama-harjutama, sest hetkel laseb ta ennast kergelt häirida. Ka minust ;)
 Peale kuulekust võtsime suuna kodu poole, et väheke enne rühmaringi puhata.
Rühmas aga suutsime saavutada üheksa koera seas tulemuse RÜP 3. Muidugi enne seda tekitasin endale pinget juurde, sest mänguhoos kaotasin ära meie näituserihma ning selle avastasin alles siis, kui välja hõigati 7 rühma kogunemist. Õnneks sain laenata uue ning näitusepäeva ilusa tulemusega lõpetada.



Carron oma võiduga.
Pildilt puudub TP karikas,
mis oma suuruse tõttu rohu seest välja ei paistaks =)

Neljapäev, 18. august 2011

Minu kahtlused osutusid tõeks =)

 Tuleb teha väike parandus eelmisele postitusele.
Kuna võistluselt sai kiirustatud maale, ei olnud aega süveneda oma jooksu detailidesse. Pühapäeva õhtul sai siis lõpuks rahulikult vaadata teiste tulemusi ning aegasid. Silma jäi, et hüpperaja ideaalajaks oli märgitud 42 sek. Kogu jooksu arvutused olid tehtud aga 50 sek-i põhjal.
Aga siis me ju ei tulnud esimeseks?!
Ja nii oligi :)
Oli juhtunud väike apsakas ning tabelis oli jäänud aeg muutmata, mis tähendas, et lõpptulemuseks jäi meile hoopis ajast üleminek 10.70 ning II koht .
See aga meid ei morjenda. Eksimusi ikka juhtub ning võistlemas ei käi me ainult esikohtade pärast (kuigi ega neist ära ka ei ütle ;) )
Olime väga rahul Carru jooksuga ning küll see välja teenitud esikohtki tuleb :)

Ära tuleb mainida, et esikohale jäime alla 79 sajandikuga!!

Lõpuks sain ka pildid albumisse ning nendega saab tutvuda siin

Esmaspäev, 15. august 2011

Õnnestunud nädalahetus

 Algas see agility võistlusega, kus osalesime taas kord ainult hüpperajal.
Seekord proovisin sama taktikat, kui eelmine kord. Varem kohale ning minimaalne kontakt koeraga, lasin tal eemalt vaadata, kui ma ringi ääres askeldasin. Alles siis võtsin koera, kui meie kord kätte jõudis. Hetk enne jooksu tundus küll, et otsus oli vale, sest Carron oli väga hajevil ning lõhnad olid huvitavamad, aga õnneks suutis ta lõpuks keskenduda.
Tulemuseks 2.79 (0 rajaviga ning ajast üleminek +2,79) ja I koht

Seekord ka video ette näidata,



 Teine osa õnnestumisest oli maal toimunud põlluharjutused.
Nii nagu igakord, läksin mina kahe vutiga põllule ning Kristjan ja Carru tulid otsima. Juba mõnda aega teeme lahtist otsingut, mis tähendab, et nii vutid kui ka Carru on lahtiselt.
Tuleb mainida, et üks vutike jäigi põllule, sest ootamatult on nad omandanud tohutu lennuvõime ning vaatamata meie pingutustele ei suutnud me teda enam leida. Kuna ta oli üks riiakamaid, siis paistis, et Carronil ja ülejäänud vuttidel oli kokkulepe, et noormees teda põllult üles ei leiakski =) Carru, kallike, lihtsalt ei otsinud enam.
Teise vutiga saime aga ilusasti tehtud. Poiss leidis ta iga kord üles- neli otsingut. Tegi meile seisu nii kaua kuni temani jõudsime ja lõpuks ajas lendu. Seda viimast osa peame veel harjuta, sest päris käsu peale edasi liikuma ei hakka ning kui vutt lendu läheb, siis päris kohe teda seisma ei saa. Aga vaadates kui tubli ta on, siis ei ole see midagi ületamatut.
Muidugi peame veel palju harjutama, et saavutada suurepärast otsingut, aga seniste asjade käiguga võime vägagi rahule jääda.

Laupäev, 23. juuli 2011

Esimene võistlus A1-s

Täna osalesime siis esimest korda ametlikus A1 klassis.
Kuna sai lubatud ka aidata Sirjet agilityplatsil, siis meie start toimus enne kaheksat, et üheksaks Haapsalusse jõuda. Ilusasti ajas, parkisime Cärru puuri üheksast raja kõrvale puude alla. Ega muud üle ei jäänudki, sest selleks hetkeks kõrvetas päike juba korralikult ning nii ei paistnud see vähemalt otse lagipähe. Kuna olin registreerinud Cärru ainult hüpperajale tuli meil oodata paar tundi. Kas aitas see ootamine või teiste, võistlevate, koerte haukumine (või mõlemat), aga poiss oli ilusasti kontaktis ning kui välja jätta slaalomis saadud viiene viga ja tohutu ajakadu (tõmbas omale mingi lõhna ninna ja hetkeks ei olnud me enam ühel lainel) jooksis ta väga ilusasti.
Ta jooksis niivõrd hästi, et 11-st maxi koerast saavutasime 4-nda koha.
Selle tulemusega oleme väga rahul, sest teades tema tujusid ja võttes arvesse palavat päeva oli see Cärrust supper tubli.
Eriti hästi läks meil ka ilmaga. Kuigi päike praadis mõnusalt, tekkisid viimase võistluse ajaks taevasse mõned pilved ja kümmekond minutit peale meie jooksu lõppu algas äikese torm suure mürina ja vihmaseinaga :)

Kahjuks ei ole ühtegi pilti ega videot, sest iseennast ju pildistada ei saa ning mu kallis teinepool oli kohtuniku sekretäri ametiga hõivatud.

Esmaspäev, 18. juuli 2011

Uus champion... peaaegu =)

 Eelmise aasta lõpupoole tehtud otsus Leetu minna tasus ennast ära.
Peale mõningast tutvumist ning valimist otsustasin mai lõpus Molétais toimuva kahepäevase Rahvusvahelise näituse kasuks. Kuna me ei olnud ennem Leedus käinud, siis puhkus sai valitud samasse aega ning reis plaanitud vähe pikemalt. Kaasatud sai ka sõbranna oma mehega ning Cärru sõbranna kutsikapõlvest peale-Stefi. Neti avarustest välja otsitud maja ning koht osutusid lihtsalt imeilusateks. Ümber ringi ainult järved ja kaunis maastik.


Kuigi ilm oli vahepeal nagu ta oli, ehk siis näituseringis jooksin läbivettinud jalatsitega ning pühapäevane ring kulges lausa kohtuniku telgi kaitsvas varjus, siis üldiselt see meid ei seganud.
Ära sai käidud ka Vilniuses

ning õhtud möödusid grillides, sest Vana Jumal hoidis meid ja iga päev, alates lõunast, oli päike väljas.

Kuidas siis näitusel läks? No kahjuks oli Cärru ainus Gordon. Kahju sellepärast, et puudus võistlusmoment. Aga muidu tõi meie tubli poiss koju Tõu Parima, LT CAC'i ning CACIB'i ja seda mõlemal päeval. Grupis meil nii hästi ei läinud ja seal väljavalitute sekka ei sattunud. See, aga meie rõõmu ei varjuta. Reis õnnestus täielikult, nii näituse kohapealt kui ka seltskonna ja puhkuse mõttes.

Veidi märg chemp



 Lõpetuseks võib veel lisada, et 9-ndal juulil käisime Viljandis rahvuslikul näitusel, kus esimest korda tuli Carron viie Gordoni seast Tõu Parimaks ja sai oma viimase vajaliku SERT'i, õhtu lõppedes rühmavõistlusel jäi meil au seista RÜP 4 kohapeal.
Nii et, kohe KUI?! saame tehtud jahikatsed, võib Carronile ära kinnitada järgmised tiitlid EST, LV, LT &BALT CHAMPION.
 Võib veel ära mainida, et VSP tiitli sai meie õeke Tartust Brita. Palju õnne talle! :)

Viljandis CAC Dog Show, photo by Livia Kask




Teisipäev, 31. mai 2011

 Sai ju võetud kohustus, pidada blogi meie tegemistest, aga vaadates viimase postituse kuupäeva hakkab lausa häbi. Mitte, et vahepeal midagi juhtunud ei ole, aga kuidagi ei ole end suutnud käsile võtta ja siia sellest kõigest kirjutada. Nii siis, kuna mul algas just kaks nädalat puhkust (ja tõesti, ilmaga lihtsalt vedas :) ), siis püüan end parandada ja lühidalt kirjutada, mis head ka vahepeal toimunud.

 Mõned päevad pärast Carroni sünnipäeva osalesime Tako's agility võistlustel. Endiselt A0 klassis, sest meie kiigepaugu kartus ei võimalda edasi liikuda. Võib öelda, et sellega tegeleme ka hetkel. Tulemus oli nii ja naa. Esikolmikusse ei tulnud, aga viimaseks ka ei jäänud. Selline tubli keskmine. Asi läks untsu juba algusest peale, sest ma ei suutnud oma koera endale keskenduma saada. Ja kui ta lõpuks seda tegi, siis soperdasin veel natuke ning andsin valed signaalid/käsklused. Kirja läks (mõlemal jooksul) viiene viga ja ajast üle minek. Aga kuna põhisüüdlane olen mina, siis Carrule suur käpapigistus hea jooksu eest!
 



Väike "hea õnne musi" enne starti :)


 1. mail käisime end proovile panemas Keila Tankimäel toimunud mäkke- ja krossijooksul. Esimene neist läks nii nagu kord varem, taas tubli keskmine tulemus, aga 3 kilomeetrisel   krossijooksul suutsime end esimesele kohale joosta.
 Kuigi ma olin kindel, et sealt midagi head ei tule, sest tõsisemalt sai jooksmisega tegeldud kooli ajal (ehk siis aastaid-aastaid tagasi), arvas Carron teisiti ning tänu tema vastupidamisele ja heale tirimisoskusele saime kirja aja 13.36.06. Meiega koos jagasid pedestaali ka Meril ja Sunny, kes said tubli kolmanda koha.
Tänud ka neile, kes meile finišis pöialt hoidsid! 



 On peetud üks mõnus grill mere ääres, kust võtsid osa ka muidugi meie kahe- ja neljajalgsed sõbrad ning mitmeid-mitmeid jalutuskäike loodusesse.




 Kaks nädalat tagasi aga sai toodud Cärrule 10 vutti.
Kuna eelmisel aastal sai põllul käia väga vähe, siis tegin elukaaslasele ettepaneku muretseda omale ise vutid. Tema vanematel on maad küll ning ka koht kus neid pidada. Nii saame iga kord kui maale sõidame ka põllul ära käia. Kas sellest toredast plaanist ka midagi välja tuleb saame rääkida alles suve lõpupoole, vähemalt võime öelda, et oleme püüdnud =)



 Meie kõige viimasest seiklusest räägin aga juba eraldi postituses.....

Kolmapäev, 13. aprill 2011

Aeg see lendab linnutiivul

 Juba ongi möödas kaks aastat. Küll see aeg alles ruttab!
Tundub, et möödunud on vaid hetk, üksainus silmapilk, aga tegelikult on seljataha jäänud lugematul hulgal päevi, mis on olnud täidetud rõõmu ja kurbusega. Naeru ja pisaratega (kõik minu ära "söödud" jalanõud). Õnnestumiste ja mitte nii hästi korda läinud tegemistega.
Jääb vaid loota, et selliseid päevi on meil veel ees küll ja küll.

PALJU PALJU ÕNNE MEIE KALLIS CARRON!!!
Happy birthday our sweet Carron!
Ja suured õnnesoovid ka Sunnyle, Britale ning Affile!



Pühapäev, 3. aprill 2011

Mina, Sina, Tema....ehk kolmekesi stuudios

  Pikka aega küpsenud plaan, minna kolmekesi stuudiosse, sai lahenduse 14. märtsil. Meie fotograafiks oli Janne Luigla Doomino Fotost, kelle pilte olin ma juba mõnda aega imetlenud. Ja me ei pidanud pettuma!

Tunnike stuudios "võimlemist" ja poseerimist ning tulemuseks.....





Pühapäev, 6. märts 2011

Jalutuskäik merel

....just täpselt. Meie jalutuskäik toimus seekord merel.
Kui olime oma silmaga ära näinud, et Jägala-Juga on rahvast paksult täis (mida oli tegelt arvatagi, sest selline päikeseline pühapäev lihtsalt kutsub loodusesse), suundusime mere äärde. Kõige lähemaks kohaks oli Kaberneeme. Ilm oli lihtsalt supper ning seetõttu tundus olevat igati vahva jalutada üle jää lähima saareni, milleks oli Rohusi. Kuigi saar paistis olevat lähedal, oli esmamulje petlik ning sellest kujunes päris pikk jalutuskäik. Umbes 5-6 km pikkune teekond möödus aga kiiresti, nautides päikest ja seltskonda.
Kui minul võttis mõte, et meie all on sügav meri, vahepeal seest õõnsaks, siis koerad Stefi ja Carron ei lasknud ennast häirida ning möllasid nii's kui jaksasid.
Pildid



Teisipäev, 1. märts 2011

Edukaimad setterid valitud

 26 veebruaril jagas Eesti Setterite Klubi välja tiitlid Aasta Edukaimadele näituse- ja agilitysetteritele.
Meie kallis Carron saavutas nii Aasta Edukaim noor isane Gordoni setter kui ka Aasta Edukaim isane Gordoni setter arvestuses II koha.

Siin kohal suured õnnesoovid tublidele Finfair Loch Affricule, kes oli Aasta Edukaim noor isane Gordoni setter kui ka Aasta Edukaim isane Gordoni setter, Finfair Loch Brittlele- Aasta Edukaim noor emane Gordoni setter ja Aasta Edukaim emane Gordoni setter ning Finfair Loch Sunnartile- Aasta Edukaim noor emane Gordoni setter II koht ja Aasta Edukaim emane Gordoni setter II koht. Aasta edukaima agilitysetteri tiitel läks Helise ja Urho koerale Moonset Emmy Grayle ja III koha saavutas Blue Bay Dollhouse Alexander. Õnnitlused!

Laupäev, 12. veebruar 2011

Rahvusvaheline näitus Tallinnas

12.02 käisime Cärruga Saku Suurhallis rahvusvahelisel näitusel. Kahjuks rõõmustavaid uudiseid ei ole, sest näituseringist lahkusime hindega VH. Ei tea, kas selle tõttu, et see "hirmus" kohtunikuhärra tuli meie õrnahingelisele poisile otse peale ning viimane tõrkus ennast katsuda laskmast või ei vastanud üldiselt noormees tema eelistustele.
Aga norutada ei tasu ja kuni järgmise näituseni on plaanid paigas. Väheke rohkem trenni ja harjutusi ning võõraste inimestega, eriti meestega, kontakteerumist (laseme poissi paitada nii palju, et tal lõpuks oleks ükskõik) =)

Rohkem pilte siit

Esmaspäev, 31. jaanuar 2011

Jalutuskäik Vääna-Jõesuus

Ei juhtu väga tihti, et meil Kristjaniga on mõlemal esmaspäev vaba. Et seda võimalikult mõnusalt veeta, kamandasin ma kõik need mehed autosse, et mere äärde jalutama minna.
Olen seda meelt, et kui meil juhtub vaba päev olema, ei ole see õnnestunud, kui ma ei ole saanud koeraga kusagil kaugemal kolamas käia.
Nagu ikka suundusime Vääna-Jõesuusse. Esmaspäev on suurepärane aeg, millal sinna jalutama minna. Mitte ühtegi teist hingelist! Kõigepealt läbi metsa ning siis mööda mere äärt....ja Cärru sai joosta nii palju, kui süda lustis.
Ring täis, suundusime auto juurde tagasi. Ei tahtnud Carronit väga ära väsitada, sest õhtul ootamas veel agility trenn.



Pühapäev, 30. jaanuar 2011

Vist on kevad saabumas....

 Miks ma nii arvan? Väga lihtne! Minu kamraad, kes muidu on soliidne "härrasmees" ja AG jooksude ajal kippus pigem aeglane olema, kepsutas täna võistlusplatsil ringi sellise kerguse ja narrusega, et muud seletust väga olla ei saa.

 TAKO's toimus ametlik eksam ning esimest korda läksime jooksma võõrale platsile. Hirm oli ikka sees küll. Cärru on ju teada-tuntud nuuskija ja mul oli suht kindel pilt silme ees, mismoodi ta keset jooksu nina maha paneb ja rohkem seda sealt üles ei tõsta.
Et anda koerale aega kohaneda, läksime ilusasti varem kohale ning lihtsalt jalutasime platsi ääres ringi. Las nuusib oma nuuskimised ära!
Ei tea, kas See aitas, aga esimese jooksu lõpetasime 0 tulemusega. Carron oli väga kiire ja kuulas/reageeris ilusasti. Kõige raskema kohaga, milleks oli peale tõket tunnel, mille kõrval ahvatluseks teine tunnel, tulime ka kenasti toime. Täpsemalt kirjeldama ei hakka, sest seekord otsustasime filmida ning eks oma silm pidi kuningas olema.






Aga see teine jooks! Rada oli parajalt raske, aga mitte midagi ületamatut ning võib öelda, et kõige keerulisemaid kohti oleme trennides harjutanud küll ja küll.
Läksime starti..."Hopp-hopp-tunneel-hopp-Carron!-pooom"...ja kõik... peale müüri tuli Carronile kevad südamesse. Kas kevad või Stefi, kes oma jooksu ajal pani platsilt minema ja tuli puuris istuvat Cärrut tervitama.
Oi seda rõõmu! Tagasi hüpe üle müüri tõi meile dsq, kuid mõtlesin ikka vapralt lõpuni teha. Carron oli minuga ühte meelt, aga mitte selles suhtes, mismoodi seda rada jooksma peaks. Nii ta seal siis keksis ja kargles. Kuigi jooks läks metsa, olin väga rahul, sest esimest korda nägin, et mu koer nautis oma tegemist. Varem ei ole ma sellist entusiasmi täheldanud....ja ega polegi muud teha, kui rõõmustada koos koeraga ning proovida järgmine kord jälle õnne.

Nüüd siis ka teise jooksu video, mille autoriks Triin.






Lõplik tulemus jäi 15-st koerast 8-s (makside seas teised).

Pühapäev, 16. jaanuar 2011

Pühapäevane kuulekus

Eelmisel pühapäeval arvas Alla, et võiksin Carronile proovida õpetada hantlit "sund"meetodil. Seda seetõttu, et esimene samm on juba tehtud (eseme suus hoidmine on selge) ja mänguga õpetamise miinuseks on võimalus, et koer hakkab toomisel hantlit närima. Mida Cärru juba praegu teeb.
Nii siis võtsin eesmärgiks selle selgeks saada klikkeri abil.
Esimesed kaks korda (mis koosnesid umbes neljast-viiest korrast) harjutasime kodus lihtsalt hantli hoidmist ning käest haaramist. Minu üllatuseks oli haaramine vägagi rahuldav ja huvi selle eseme vastu tõusis iga korraga, mistõttu tekkis mõte, et ehk saame juba proovida ka toomist. Kolmandal korral keskendusingi sellele. Alustuseks mõned hoidmised ja käest haaramised ning siis viskasin hantli eemale ja käskisin ära tuua. Hetk kõhklust ja siis ta läks, haaras maast hantli ning tuli istus ilusasti minu ette maha. Mõned sekundid lasin veel hoida ja siis klikk ning loovutamisele järgnes maius koos tohutu kiitusega. Et tal huvi selle vastu ei kaoks, siis üle kolme korra teha ei saa. Teades Carronit, siis see on piiriks, kus tal veel on põnev, sealt edasi, aga teeb, kuna peab.

Tänases trennis näitaski Carron oma seda külge, mida ma üle kõige armastan. Tohutult kiiret õppimisvõimet (kui vaid tahab). Vaid nelja harjutuskorra järel sooritas ta, mitte küll täiusliku, aga suurepärase aporti, millega teenisime treenerilt kiituse.
Ka ülejäänud trenn oli ta lihtsalt imeline. Kontakt küll kippus kaduma, aga tema sooritused olid sellele vaatamata väga head.

Carron demonstreerimas oma hantli hoidmis oskust =)

Laupäev, 8. jaanuar 2011

Ilus algus uuele aastale

 Otsustasin registreerida meid Carroniga järjekordsele m/a agility võistlusele. Kuigi hetk oli kahtlust, kas jõuan joostud, sest pidin veel tööle jõudma, ei mõelnud ma kaua. Kuna tegemist oli viimasel minutil välja hõigatud võistlusega, siis palju koeri oodata ei olnudki. Sellele vaatamata tuli kohale neli maxit ja kaks minit.
 Mõni minut kümme läbi läks lahti. Kõigepealt tutvus rajaga ning siis ootama. Olime Carruga nimekirjas viimased.
 Rajad olid parajalt rasked, sisaldades piisavalt pöördeid ja ahvatlusi, et ma ennast hetkekski unustada ei saaks. Olen endiselt seda meelt, et mida raskem, seda põnevam ja parem. Olen sunnitud kogu aeg jälgima oma koera, sest ta võib iga hetk midagi ootamatut teha ning vist tänu sellele on meil parem kontakt.
Muidugi olid mõned kohad-pöörded, millega ma rahule ei jäänud (koer hüppas liiga kaugele või ei keeranud piisavalt ruttu, mis aga tõenäoliselt olid hoopis minu valesti näitamise tulemused), aga need pisikesed apsakad ei rikkunud üldist pilti ja lõpp tulemust. Kaks 0 rada ja meie esimene I koht.
Ka kiirusega ei olnud seekord probleeme. Tundub, et viimasest AG trennist oli kasu, kus me peamiselt keskendusimegi kiiruse tõstmisele. Treener Sirje jooksis ahvatleva maiusekausiga ees ning meie Cärruga püüdsime teda kätte saada. Olen väga tänulik Sirjele, et ta viitsis meiega nii mängida ja loodan, et ta on nõus seda veel tegema, sest see ei ole kõige kergem tegevus.
 Tore on näha mismoodi meie koostöö päev-päevalt paraneb ja areneb (väikesed tagasilöögid välja jättes) ning sellised pisikesed positiivsed elamused süstivad lisa indu ja tahet paremad olla.

Oh, milline supper päev!

Täpsemalt tulemustest siit