Teisipäev, 31. mai 2011

 Sai ju võetud kohustus, pidada blogi meie tegemistest, aga vaadates viimase postituse kuupäeva hakkab lausa häbi. Mitte, et vahepeal midagi juhtunud ei ole, aga kuidagi ei ole end suutnud käsile võtta ja siia sellest kõigest kirjutada. Nii siis, kuna mul algas just kaks nädalat puhkust (ja tõesti, ilmaga lihtsalt vedas :) ), siis püüan end parandada ja lühidalt kirjutada, mis head ka vahepeal toimunud.

 Mõned päevad pärast Carroni sünnipäeva osalesime Tako's agility võistlustel. Endiselt A0 klassis, sest meie kiigepaugu kartus ei võimalda edasi liikuda. Võib öelda, et sellega tegeleme ka hetkel. Tulemus oli nii ja naa. Esikolmikusse ei tulnud, aga viimaseks ka ei jäänud. Selline tubli keskmine. Asi läks untsu juba algusest peale, sest ma ei suutnud oma koera endale keskenduma saada. Ja kui ta lõpuks seda tegi, siis soperdasin veel natuke ning andsin valed signaalid/käsklused. Kirja läks (mõlemal jooksul) viiene viga ja ajast üle minek. Aga kuna põhisüüdlane olen mina, siis Carrule suur käpapigistus hea jooksu eest!
 



Väike "hea õnne musi" enne starti :)


 1. mail käisime end proovile panemas Keila Tankimäel toimunud mäkke- ja krossijooksul. Esimene neist läks nii nagu kord varem, taas tubli keskmine tulemus, aga 3 kilomeetrisel   krossijooksul suutsime end esimesele kohale joosta.
 Kuigi ma olin kindel, et sealt midagi head ei tule, sest tõsisemalt sai jooksmisega tegeldud kooli ajal (ehk siis aastaid-aastaid tagasi), arvas Carron teisiti ning tänu tema vastupidamisele ja heale tirimisoskusele saime kirja aja 13.36.06. Meiega koos jagasid pedestaali ka Meril ja Sunny, kes said tubli kolmanda koha.
Tänud ka neile, kes meile finišis pöialt hoidsid! 



 On peetud üks mõnus grill mere ääres, kust võtsid osa ka muidugi meie kahe- ja neljajalgsed sõbrad ning mitmeid-mitmeid jalutuskäike loodusesse.




 Kaks nädalat tagasi aga sai toodud Cärrule 10 vutti.
Kuna eelmisel aastal sai põllul käia väga vähe, siis tegin elukaaslasele ettepaneku muretseda omale ise vutid. Tema vanematel on maad küll ning ka koht kus neid pidada. Nii saame iga kord kui maale sõidame ka põllul ära käia. Kas sellest toredast plaanist ka midagi välja tuleb saame rääkida alles suve lõpupoole, vähemalt võime öelda, et oleme püüdnud =)



 Meie kõige viimasest seiklusest räägin aga juba eraldi postituses.....

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar