Neljapäev, 30. september 2010

Düsplaasia tulemus

 On hea meel teatada viimaseid uudiseid.
10-ndal septembril käisime oma poisiga arsti juures, et ära teha düsplaasia uuringuks vajalikud röntgenpildid. 23-ndal septembril saime teada tulemuse.

Hinnang on: HD A/A ja ED 0/0

Esmaspäev, 27. september 2010

Näitusepisik

 Kui ilmnes, et ehk saab Cärrut paaritusisasena kasutada seisime fakti ees. Vaja on saada kirja näitusetulemused. Nagu ka kõik muu koertega seonduv, oli teema meile täiesti uus. Õnneks orgunnis Margit meile, Gloria pesakonnast Carron, Äffi ja Sunny ning veel mõned, näitusetunnid Inga Siili juures. See andis siis vähe aimu, mis meid ees on ootamas.
 Vaatamata, aga heale õpetusele õnnestus meil esimene näitus Sillamäel tõeliselt untsu keerata. Hiljem läks asi küll paremaks, kuid oli ja on selge, et Meie tiim, koosseisuga Carron ja mina, oleme aeglased õppijad. Edasi liigume tasa ja targu ning vajame palju harjutamist.
Kuigi käidud on hulgalistel näitustel, õnnestus meil juuniorieas korjata vaid kaks SERTi.
 Küll olin mina "pea laiali otsas", küll otsustas Carron pipardada. Kohtunikke sattus ka igasuguseid, kelle erinevad tujud sai ära nähtud.
Kuid sellele vaatamata, et JunCh tiitel jäi saamata , võtan ma asja positiivselt. Harjutada oleme saanud kõvasti. Meie koostöö on läinud sujuvamaks ning kõrvalt vaadates ilusamaks, endiselt meenutades esimest näitust :)
See ei ole ka kohtunikele märkamatuks jäänud, sest viimased näitusetulemused on väga head. Augustis toimunud Rahvusvaheliselt näituselt kohtuniku Blaz Kavcici käest saime hindeks SP2, kuigi meid hoiatati, et üle VH me tema käest ei saa. Septembris toimunud rahvuslikul näitusel hindas soomlane Tapio Eerola, meid rühma II koha vääriliseks, Ka tema pidi olema range.
Oma oskusi saame, aga lihvida veel küll ja küll, sest vajadusest kasvas välja huvi. Väike näitusepisik haakis end külge ning mu kallil elukaaslasel ei jää muud üle, kui mu järgmist huvi toetada.
Carron on aga nüüdsest väljas noorteklassis.
Edu Meie väikesele tšempionile!

Finfair Loch Carron

 ... nii on ta ametlik nimi. Kodukeeles, aga Cärru. Heale lapsele sobilikult on tal muidugi palju hüüdnimesid ....Cärru, Cärts, Saatan, Kaak-Paskaak, Konnake (vot seda ei tea, kuidas selline nimi tuli, aga külge ta jäi. Kuigi ainult minu poolt), Tups.
 Sündis ta 13. aprill 2009. Vanemateks kaunis emane Finfair Gloria Dei ning suurepärane isane Lochtay The Legislator. Meie vanemate, esivanemate üle saab ainult uhkust tunda.
Õdesid on kaks, Finfair Loch Brittle ehk Brita ja Finair Loch Sunnart ehk Sunny ning venna Finfair Loch Affric ehk Äffi.
 Iseloom on nagu tõelisel Gordonil. Isemõtlev, kangekaelne, jonnakas, võõraid tema jaoks olemas ei ole. Neist vaadatakse lihtsalt mööda, veel vähem lubatakse näppida. Teise isase seltskonnas annab selgelt mõista, et tema on see kõige-kõigem. Aga positiivne kaalub eelnevalt öeldu üle. Ta on südamlik, lojaalne, pühendunud, armastav, sõbralik, sinu juuresolek on kõige tähtsam. Viimane satub muidugi küsimärgi alla, kui lähedal on linnud, sest siis lähevad sellel linnukoeral kõik instinktid tööle  =). Kui rääkida Gordoni omanikuga, siis on märgata nende vaimustust sellest tõust. Seetõttu kipubki tavaliselt ühele tulema lisa. Kohe kindlasti ei välista ma seda ka meie puhul  ;) 
 Väljanägemine on tüüpiline Gordonile. Tüüpilisele näituseliini Gordonile. Kohtunik Małgorzata Wieremiejczyki poolt antud kirjeldus tema kohta on....
     Very nice dog. Good size and type. Exe. head, neck, topline and chest. Exe. temperament. Good  in  movement.

Pühapäev, 26. september 2010

13. juuni 2009 a.

 Koeri, ja loomi üldse, olen ma alati armastanud. Kuid päris isikliku koera sain alles hiljuti. Õigemini saime, sest ta on ju Meie koer.
 Selle tõuga tutvusin juhuslikult. Sattusin Setteri Klubi kodulehele, mille avalehel oli/on neli võrratut looma. Inglise, Iiri punane, Iiri puna-valge ja Gordoni setter. Sellele viimasele jäi mu pilk pidama ja oligi kõik. Armastus esimesest silmapilgust!
Süda igatses oma enda Gordonit, kui mõistus ja elukaaslane ütlesid, et hetkel on vale aeg. Nii piirdusingi netis surfamise ning info kogumisega.
 Möödus aastake. Ühel kevadisel päeval sattusin trolliga mööda sõitma naisest, kes jalutas selle imelise tõu esindajaga. Hüppasin koheselt järgmises peatuses maha ja kiirustasin tagasi. Õnneks oli ta lahkelt nõus mu küsimustele vastama ning oma koera lähemalt uurida laskma. Jutu käigus tuli välja, et nende perre on peagi tulemas täiendust armsa isase kutsika näol ja kui mul soovi, siis üks isane on veel saadaval.
 Kodus otsisin koheselt üles õige lehekülje ning üksainus pilk pisikesele ja mina olin otsustanud. Siis väheke mehe moosimist, mis ei ole väga raske, sest ta mul selline rahulik ning õnneks ka loomi armastav. Lisaks tõsised arvutused, kuna koer ei ole odav lõbu. Mõned telefonikõned.....
Esmaspäeval kutsikat vaatama ja laupäeval talle järele. Asi käis küll kiiresti, aga väga loogiliselt. Miski hinges ütles, et nii peab minema.
Kõik see ei oleks muidugi nii läinud, kui kasvataja ei oleks olnud ülimalt vastutulelik ning mõistev. Siiani vahel imestame, kuidas ta andis kahele täiesti võõrale oma pesakonna kutsika. Suur aitäh selle usalduse eest!
 13.juuni 2009 a. on see kuupäev, mil meie perre tuli ustav, tore, armastav, mänguline, tark, kangekaelne uus liige. Koer, kes suutis mu, muidu kuldseid armastava, mehe setteri usku keerata.
 Nüüd tagant järgi vaadates olen ma 110% kindel, et tegime õige otsuse. Vaatamata ära söödud jalatsitele, rikutud DVD kuhjadele ja raamatutele, oma maitse järgi disainitud esiku tapeedile ja seintele ning miljonile muule pahandusele, ei muudaks ma midagi.
No võib-olla paneks oma mõni kuu vanad Puma papud enne kodust lahkumist kappi  =)

PS. Pildi autoriks on kasvataja Margit Tamm emme Finfair Gloria Dei omanik.

Algus

 Olen pikemat aega mõelnud, et peaks meie neljajalgse sõbraga seotud käimised ja tegemised kuhugi talletama. Kuhugi mujale peale minu pea, sest see kipub kergesti unustama.
 Vaatame, mis siis saab sellest....