13. juuni 2009 a.

 Koeri, ja loomi üldse, olen ma alati armastanud. Kuid päris isikliku koera sain alles hiljuti. Õigemini saime, sest ta on ju Meie koer.
 Selle tõuga tutvusin juhuslikult. Sattusin Setteri Klubi kodulehele, mille avalehel oli/on neli võrratut looma. Inglise, Iiri punane, Iiri puna-valge ja Gordoni setter. Sellele viimasele jäi mu pilk pidama ja oligi kõik. Armastus esimesest silmapilgust!
Süda igatses oma enda Gordonit, kui mõistus ja elukaaslane ütlesid, et hetkel on vale aeg. Nii piirdusingi netis surfamise ning info kogumisega.
 Möödus aastake. Ühel kevadisel päeval sattusin trolliga mööda sõitma naisest, kes jalutas selle imelise tõu esindajaga. Hüppasin koheselt järgmises peatuses maha ja kiirustasin tagasi. Õnneks oli ta lahkelt nõus mu küsimustele vastama ning oma koera lähemalt uurida laskma. Jutu käigus tuli välja, et nende perre on peagi tulemas täiendust armsa isase kutsika näol ja kui mul soovi, siis üks isane on veel saadaval.

 Kodus otsisin koheselt üles õige lehekülje ning üksainus pilk pisikesele ja mina olin otsustanud. Siis väheke mehe moosimist, mis ei ole väga raske, sest ta mul selline rahulik ning õnneks ka loomi armastav. Lisaks tõsised arvutused, kuna koer ei ole odav lõbu. Mõned telefonikõned.....

Esmaspäeval kutsikat vaatama ja laupäeval talle järele. Asi käis küll kiiresti, aga väga loogiliselt. Miski hinges ütles, et nii peab minema.

Kõik see ei oleks muidugi nii läinud, kui kasvataja ei oleks olnud ülimalt vastutulelik ning mõistev. Siiani vahel imestame, kuidas ta andis kahele täiesti võõrale oma pesakonna kutsika. Suur aitäh selle usalduse eest!
 13.juuni 2009 a. on see kuupäev, mil meie perre tuli ustav, tore, armastav, mänguline, tark, kangekaelne uus liige. Koer, kes suutis mu, muidu kuldseid armastava, mehe setteri usku keerata.
 Nüüd tagant järgi vaadates olen ma 110% kindel, et tegime õige otsuse. Vaatamata ära söödud jalatsitele, rikutud DVD kuhjadele ja raamatutele, oma maitse järgi disainitud esiku tapeedile ja seintele ning miljonile muule pahandusele, ei muudaks ma midagi.
No võib-olla paneks oma mõni kuu vanad Puma papud enne kodust lahkumist kappi  =)

PS. Pildi autoriks on kasvataja Margit Tamm emme Finfair Gloria Dei omanik.