Minu kahtlused osutusid tõeks =)

 Tuleb teha väike parandus eelmisele postitusele.
Kuna võistluselt sai kiirustatud maale, ei olnud aega süveneda oma jooksu detailidesse. Pühapäeva õhtul sai siis lõpuks rahulikult vaadata teiste tulemusi ning aegasid. Silma jäi, et hüpperaja ideaalajaks oli märgitud 42 sek. Kogu jooksu arvutused olid tehtud aga 50 sek-i põhjal.
Aga siis me ju ei tulnud esimeseks?!
Ja nii oligi :)
Oli juhtunud väike apsakas ning tabelis oli jäänud aeg muutmata, mis tähendas, et lõpptulemuseks jäi meile hoopis ajast üleminek 10.70 ning II koht .
See aga meid ei morjenda. Eksimusi ikka juhtub ning võistlemas ei käi me ainult esikohtade pärast (kuigi ega neist ära ka ei ütle ;) )
Olime väga rahul Carru jooksuga ning küll see välja teenitud esikohtki tuleb :)

Ära tuleb mainida, et esikohale jäime alla 79 sajandikuga!!

Lõpuks sain ka pildid albumisse ning nendega saab tutvuda siin

Õnnestunud nädalahetus

 Algas see agility võistlusega, kus osalesime taas kord ainult hüpperajal.
Seekord proovisin sama taktikat, kui eelmine kord. Varem kohale ning minimaalne kontakt koeraga, lasin tal eemalt vaadata, kui ma ringi ääres askeldasin. Alles siis võtsin koera, kui meie kord kätte jõudis. Hetk enne jooksu tundus küll, et otsus oli vale, sest Carron oli väga hajevil ning lõhnad olid huvitavamad, aga õnneks suutis ta lõpuks keskenduda.
Tulemuseks 2.79 (0 rajaviga ning ajast üleminek +2,79) ja I koht

Seekord ka video ette näidata,

 Teine osa õnnestumisest oli maal toimunud põlluharjutused.
Nii nagu igakord, läksin mina kahe vutiga põllule ning Kristjan ja Carru tulid otsima. Juba mõnda aega teeme lahtist otsingut, mis tähendab, et nii vutid kui ka Carru on lahtiselt.
Tuleb mainida, et üks vutike jäigi põllule, sest ootamatult on nad omandanud tohutu lennuvõime ning vaatamata meie pingutustele ei suutnud me teda enam leida. Kuna ta oli üks riiakamaid, siis paistis, et Carronil ja ülejäänud vuttidel oli kokkulepe, et noormees teda põllult üles ei leiakski =) Carru, kallike, lihtsalt ei otsinud enam.
Teise vutiga saime aga ilusasti tehtud. Poiss leidis ta iga kord üles- neli otsingut. Tegi meile seisu nii kaua kuni temani jõudsime ja lõpuks ajas lendu. Seda viimast osa peame veel harjuta, sest päris käsu peale edasi liikuma ei hakka ning kui vutt lendu läheb, siis päris kohe teda seisma ei saa. Aga vaadates kui tubli ta on, siis ei ole see midagi ületamatut.
Muidugi peame veel palju harjutama, et saavutada suurepärast otsingut, aga seniste asjade käiguga võime vägagi rahule jääda.

Esimene võistlus A1-s

Täna osalesime siis esimest korda ametlikus A1 klassis.
Kuna sai lubatud ka aidata Sirjet agilityplatsil, siis meie start toimus enne kaheksat, et üheksaks Haapsalusse jõuda. Ilusasti ajas, parkisime Cärru puuri üheksast raja kõrvale puude alla. Ega muud üle ei jäänudki, sest selleks hetkeks kõrvetas päike juba korralikult ning nii ei paistnud see vähemalt otse lagipähe. Kuna olin registreerinud Cärru ainult hüpperajale tuli meil oodata paar tundi. Kas aitas see ootamine või teiste, võistlevate, koerte haukumine (või mõlemat), aga poiss oli ilusasti kontaktis ning kui välja jätta slaalomis saadud viiene viga ja tohutu ajakadu (tõmbas omale mingi lõhna ninna ja hetkeks ei olnud me enam ühel lainel) jooksis ta väga ilusasti.
Ta jooksis niivõrd hästi, et 11-st maxi koerast saavutasime 4-nda koha.
Selle tulemusega oleme väga rahul, sest teades tema tujusid ja võttes arvesse palavat päeva oli see Cärrust supper tubli.
Eriti hästi läks meil ka ilmaga. Kuigi päike praadis mõnusalt, tekkisid viimase võistluse ajaks taevasse mõned pilved ja kümmekond minutit peale meie jooksu lõppu algas äikese torm suure mürina ja vihmaseinaga :)

Kahjuks ei ole ühtegi pilti ega videot, sest iseennast ju pildistada ei saa ning mu kallis teinepool oli kohtuniku sekretäri ametiga hõivatud.

Uus champion... peaaegu =)

 Eelmise aasta lõpupoole tehtud otsus Leetu minna tasus ennast ära.

Peale mõningast tutvumist ning valimist otsustasin mai lõpus Molétais toimuva kahepäevase Rahvusvahelise näituse kasuks. Kuna me ei olnud ennem Leedus käinud, siis puhkus sai valitud samasse aega ning reis plaanitud vähe pikemalt. Kaasatud sai ka sõbranna oma mehega ning Cärru sõbranna kutsikapõlvest peale-Stefi. Neti avarustest välja otsitud maja ning koht osutusid lihtsalt imeilusateks. Ümber ringi ainult järved ja kaunis maastik.

Kuigi ilm oli vahepeal nagu ta oli, ehk siis näituseringis jooksin läbivettinud jalatsitega ning pühapäevane ring kulges lausa kohtuniku telgi kaitsvas varjus, siis üldiselt see meid ei seganud.

Ära sai käidud ka Vilniuses

ning õhtud möödusid grillides, sest Vana Jumal hoidis meid ja iga päev, alates lõunast, oli päike väljas.

Kuidas siis näitusel läks? No kahjuks oli Cärru ainus Gordon. Kahju sellepärast, et puudus võistlusmoment. Aga muidu tõi meie tubli poiss koju Tõu Parima, LT CAC'i ning CACIB'i ja seda mõlemal päeval. Grupis meil nii hästi ei läinud ja seal väljavalitute sekka ei sattunud. See, aga meie rõõmu ei varjuta. Reis õnnestus täielikult, nii näituse kohapealt kui ka seltskonna ja puhkuse mõttes.



Veidi märg chemp

 Lõpetuseks võib veel lisada, et 9-ndal juulil käisime Viljandis rahvuslikul näitusel, kus esimest korda tuli Carron viie Gordoni seast Tõu Parimaks ja sai oma viimase vajaliku SERT'i, õhtu lõppedes rühmavõistlusel jäi meil au seista RÜP 4 kohapeal.
Nii et, kohe KUI?! saame tehtud jahikatsed, võib Carronile ära kinnitada järgmised tiitlid EST, LV, LT &BALT CHAMPION.
 Võib veel ära mainida, et VSP tiitli sai meie õeke Tartust Brita. Palju õnne talle! :)

Viljandis CAC Dog Show, photo by Livia Kask



 Sai ju võetud kohustus, pidada blogi meie tegemistest, aga vaadates viimase postituse kuupäeva hakkab lausa häbi. Mitte, et vahepeal midagi juhtunud ei ole, aga kuidagi ei ole end suutnud käsile võtta ja siia sellest kõigest kirjutada. Nii siis, kuna mul algas just kaks nädalat puhkust (ja tõesti, ilmaga lihtsalt vedas :) ), siis püüan end parandada ja lühidalt kirjutada, mis head ka vahepeal toimunud.

 Mõned päevad pärast Carroni sünnipäeva osalesime Tako's agility võistlustel. Endiselt A0 klassis, sest meie kiigepaugu kartus ei võimalda edasi liikuda. Võib öelda, et sellega tegeleme ka hetkel. Tulemus oli nii ja naa. Esikolmikusse ei tulnud, aga viimaseks ka ei jäänud. Selline tubli keskmine. Asi läks untsu juba algusest peale, sest ma ei suutnud oma koera endale keskenduma saada. Ja kui ta lõpuks seda tegi, siis soperdasin veel natuke ning andsin valed signaalid/käsklused. Kirja läks (mõlemal jooksul) viiene viga ja ajast üle minek. Aga kuna põhisüüdlane olen mina, siis Carrule suur käpapigistus hea jooksu eest!
 





Väike "hea õnne musi" enne starti :)



 1. mail käisime end proovile panemas Keila Tankimäel toimunud mäkke- ja krossijooksul. Esimene neist läks nii nagu kord varem, taas tubli keskmine tulemus, aga 3 kilomeetrisel   krossijooksul suutsime end esimesele kohale joosta.

 Kuigi ma olin kindel, et sealt midagi head ei tule, sest tõsisemalt sai jooksmisega tegeldud kooli ajal (ehk siis aastaid-aastaid tagasi), arvas Carron teisiti ning tänu tema vastupidamisele ja heale tirimisoskusele saime kirja aja 13.36.06. Meiega koos jagasid pedestaali ka Meril ja Sunny, kes said tubli kolmanda koha.

Tänud ka neile, kes meile finišis pöialt hoidsid! 

 On peetud üks mõnus grill mere ääres, kust võtsid osa ka muidugi meie kahe- ja neljajalgsed sõbrad ning mitmeid-mitmeid jalutuskäike loodusesse.

 Kaks nädalat tagasi aga sai toodud Cärrule 10 vutti.

Kuna eelmisel aastal sai põllul käia väga vähe, siis tegin elukaaslasele ettepaneku muretseda omale ise vutid. Tema vanematel on maad küll ning ka koht kus neid pidada. Nii saame iga kord kui maale sõidame ka põllul ära käia. Kas sellest toredast plaanist ka midagi välja tuleb saame rääkida alles suve lõpupoole, vähemalt võime öelda, et oleme püüdnud =)

 Meie kõige viimasest seiklusest räägin aga juba eraldi postituses.....

Aeg see lendab linnutiivul

 Juba ongi möödas kaks aastat. Küll see aeg alles ruttab!
Tundub, et möödunud on vaid hetk, üksainus silmapilk, aga tegelikult on seljataha jäänud lugematul hulgal päevi, mis on olnud täidetud rõõmu ja kurbusega. Naeru ja pisaratega (kõik minu ära "söödud" jalanõud). Õnnestumiste ja mitte nii hästi korda läinud tegemistega.
Jääb vaid loota, et selliseid päevi on meil veel ees küll ja küll.

PALJU PALJU ÕNNE MEIE KALLIS CARRON!!!
Happy birthday our sweet Carron!
Ja suured õnnesoovid ka Sunnyle, Britale ning Affile!

Mina, Sina, Tema....ehk kolmekesi stuudios

  Pikka aega küpsenud plaan, minna kolmekesi stuudiosse, sai lahenduse 14. märtsil. Meie fotograafiks oli Janne Luigla Doomino Fotost, kelle pilte olin ma juba mõnda aega imetlenud. Ja me ei pidanud pettuma!

Tunnike stuudios "võimlemist" ja poseerimist ning tulemuseks.....