Just see oli meie laupäevaseks sihtkohaks.
Kuna väsimus ei lubanud Cärrut eelneval õhtul näitusevormi seada, tuli seda teha hommikul. Õnneks ei ole see kuigi aeganõudev töö. Kiire eine ning autosse. Aega olime varunud kolm tundi sõiduks ning kaks-kolm tundi kohapeal olekuks. Hämmastaval kombel olime me graafikus :)
Minu pakkumine, et sinna on 250 km läks kõige lähemale. Kokku on Tallinnast Limbažisse 258 km. Mis ei ole iseenesest pikk maa, kui sõita saab Eestimaa pinnal. Lätlastel, aga teeoludega nii head lood ei ole. Keerates Limbaži peale näitas silt 49 km ja algas.....kruusatee! Meie rõõmuks oli seda vaid kohati, aga koerale, kes ei naudi autosõitu, oli neid kilomeetreid rohkem, kui küll. Kuid ta oli supper tubli ning tänu vahepealsele kahele peatusele pidas kogu tee ilusasti vastu. Kohale jõudsime veerand üheks, mis jättis meile grammi üle kahe tunni vaba aega. Ei hakanud seda kusagil mujal raiskma, vaid sättisime end ilusasti ringi äärde paika. Ja siis ootamine!
Esimest korda oli Carron väljas noorteklassis ja meil läks väga hästi. Kuigi jooksust ei tulnud midagi välja, sest meie poiss oli ninaga ainult maas (tundus, et ühel emasel Gordonil olid tugevad lõhnad), saime kohtunikult suurepärase kirjelduse, millest viimane eriti rõõmustav =)
Hea pea, suurepärane pigment, lahke ilme, pikk maskuliine kael, korrektne nurk, korrektne liikumine, karv suurepärases konditsioonis, hästi esitatud.
Kuna Cärrul hoiavad esikäpad väheke välja poole, siis läks see meil maksma TP. Kohtunik küll kiitis, aga märkis selle vea ära.
Tagasi tulles sai kostitatud nii ennast kui ka koera. Kohalikust poest ostsime Läti jäätist ja kuna seda ei anna Eesti omaga võrrelda, siis mitte nii pirtsakas Cärtsu sai enamus omale. Ja kui juba patustamiseks läks, siis Pärnus lubasime omale ühed burgerid, millest poisski paar ampsu sai.
Õnnesoovid meie vaprale tšempionile!! Pildil minu kaks tublit meest. Elukaaslane, kes pea ühegi nurinata taas autojuhti mängis ja muidugi võitja Carron =)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar