Pühapäevane kuulekus

Täna sai taas kuulekuses käidud ja kuna mu elukaaslane pakkus lahkesti, et tuleb kaasa, mõtlesin olukorda (ja teda) ära kasutada ning panin ta kaamera taha. Ehk siis seekord on ka pilte ette näidata :)
Trenniga jäin väga rahule.
Kontakt ning soov minuga koostööd teha paraneb pea iga korraga ning see sütitab minus veel suurema soovi temaga trenne jätkata. Oleme saavutanud ühise laine ning trenni teha on lausa lust, eriti sellise päikeselise ilmaga.
Kindlasti võiks mõne sakslase omanik öelda, et meil on veel väga-väga pikk tee käia, aga siinkohal ei tasu unustada, et tegemist on jahikoeraga ning sellise tõu puhul on suur saavutus, kui paned ta linnud unustama ja endale keskenduma.
Endiselt võtame läbi kõik, seni selgeks õpitud, elemendid ja seda läbi mängu ja preemiate.
Kõrvalkõnd pööretega, kõrvalkäigust "lama", "istu" ja "seisa", püsilama, hantel, "koht", "siia", "ümber" ja "ruutu", "tõke" ning nüüd ka "eseme ära tundmine".
Nädala jooksul olen, igal jalutuskäigul, taskus kandnud pulka ja maiust, et korra "pulga toomine" läbi teha. Täna proovisime siis seda teha teiste pulkade seast. Võib öelda, et polnud paha, aga harjutada tuleb veel kõvasti. Õiget pulka nuuskis, aga tuua püüdis valet. Alles näitamisel haaras õige :)

Peale trenni läksime Pirita jõe äärde luusima ning kuna ilm oli liiga ilus, et lihtsalt koju minna otsustasin koos koeraga veel Triinu ja beebiga jalutama minna. Kristiinest Stromkale, sealt Roccasse ning siis Mustamäele tagasi. See tähendas muidugi, et koju jõudsin alles kell kolm.
Väsinud, aga väga rahul ja õnnelik!