Rahvusvaheline näitus Tallinnas

12.02 käisime Cärruga Saku Suurhallis rahvusvahelisel näitusel. Kahjuks rõõmustavaid uudiseid ei ole, sest näituseringist lahkusime hindega VH. Ei tea, kas selle tõttu, et see "hirmus" kohtunikuhärra tuli meie õrnahingelisele poisile otse peale ning viimane tõrkus ennast katsuda laskmast või ei vastanud üldiselt noormees tema eelistustele.
Aga norutada ei tasu ja kuni järgmise näituseni on plaanid paigas. Väheke rohkem trenni ja harjutusi ning võõraste inimestega, eriti meestega, kontakteerumist (laseme poissi paitada nii palju, et tal lõpuks oleks ükskõik) =)

Rohkem pilte siit

Jalutuskäik Vääna-Jõesuus

Ei juhtu väga tihti, et meil Kristjaniga on mõlemal esmaspäev vaba. Et seda võimalikult mõnusalt veeta, kamandasin ma kõik need mehed autosse, et mere äärde jalutama minna.
Olen seda meelt, et kui meil juhtub vaba päev olema, ei ole see õnnestunud, kui ma ei ole saanud koeraga kusagil kaugemal kolamas käia.
Nagu ikka suundusime Vääna-Jõesuusse. Esmaspäev on suurepärane aeg, millal sinna jalutama minna. Mitte ühtegi teist hingelist! Kõigepealt läbi metsa ning siis mööda mere äärt....ja Cärru sai joosta nii palju, kui süda lustis.
Ring täis, suundusime auto juurde tagasi. Ei tahtnud Carronit väga ära väsitada, sest õhtul ootamas veel agility trenn.

Vist on kevad saabumas....

 Miks ma nii arvan? Väga lihtne! Minu kamraad, kes muidu on soliidne "härrasmees" ja AG jooksude ajal kippus pigem aeglane olema, kepsutas täna võistlusplatsil ringi sellise kerguse ja narrusega, et muud seletust väga olla ei saa.

 TAKO's toimus ametlik eksam ning esimest korda läksime jooksma võõrale platsile. Hirm oli ikka sees küll. Cärru on ju teada-tuntud nuuskija ja mul oli suht kindel pilt silme ees, mismoodi ta keset jooksu nina maha paneb ja rohkem seda sealt üles ei tõsta.
Et anda koerale aega kohaneda, läksime ilusasti varem kohale ning lihtsalt jalutasime platsi ääres ringi. Las nuusib oma nuuskimised ära!

Ei tea, kas See aitas, aga esimese jooksu lõpetasime 0 tulemusega. Carron oli väga kiire ja kuulas/reageeris ilusasti. Kõige raskema kohaga, milleks oli peale tõket tunnel, mille kõrval ahvatluseks teine tunnel, tulime ka kenasti toime. Täpsemalt kirjeldama ei hakka, sest seekord otsustasime filmida ning eks oma silm pidi kuningas olema.

Aga see teine jooks! Rada oli parajalt raske, aga mitte midagi ületamatut ning võib öelda, et kõige keerulisemaid kohti oleme trennides harjutanud küll ja küll.

Läksime starti..."Hopp-hopp-tunneel-hopp-Carron!-pooom"...ja kõik... peale müüri tuli Carronile kevad südamesse. Kas kevad või Stefi, kes oma jooksu ajal pani platsilt minema ja tuli puuris istuvat Cärrut tervitama.
Oi seda rõõmu! Tagasi hüpe üle müüri tõi meile dsq, kuid mõtlesin ikka vapralt lõpuni teha. Carron oli minuga ühte meelt, aga mitte selles suhtes, mismoodi seda rada jooksma peaks. Nii ta seal siis keksis ja kargles. Kuigi jooks läks metsa, olin väga rahul, sest esimest korda nägin, et mu koer nautis oma tegemist. Varem ei ole ma sellist entusiasmi täheldanud....ja ega polegi muud teha, kui rõõmustada koos koeraga ning proovida järgmine kord jälle õnne.

Nüüd siis ka teise jooksu video, mille autoriks Triin.

Lõplik tulemus jäi 15-st koerast 8-s (makside seas teised).

Pühapäevane kuulekus

Eelmisel pühapäeval arvas Alla, et võiksin Carronile proovida õpetada hantlit "sund"meetodil. Seda seetõttu, et esimene samm on juba tehtud (eseme suus hoidmine on selge) ja mänguga õpetamise miinuseks on võimalus, et koer hakkab toomisel hantlit närima. Mida Cärru juba praegu teeb.
Nii siis võtsin eesmärgiks selle selgeks saada klikkeri abil.

Esimesed kaks korda (mis koosnesid umbes neljast-viiest korrast) harjutasime kodus lihtsalt hantli hoidmist ning käest haaramist. Minu üllatuseks oli haaramine vägagi rahuldav ja huvi selle eseme vastu tõusis iga korraga, mistõttu tekkis mõte, et ehk saame juba proovida ka toomist. Kolmandal korral keskendusingi sellele. Alustuseks mõned hoidmised ja käest haaramised ning siis viskasin hantli eemale ja käskisin ära tuua. Hetk kõhklust ja siis ta läks, haaras maast hantli ning tuli istus ilusasti minu ette maha. Mõned sekundid lasin veel hoida ja siis klikk ning loovutamisele järgnes maius koos tohutu kiitusega. Et tal huvi selle vastu ei kaoks, siis üle kolme korra teha ei saa. Teades Carronit, siis see on piiriks, kus tal veel on põnev, sealt edasi, aga teeb, kuna peab.

Tänases trennis näitaski Carron oma seda külge, mida ma üle kõige armastan. Tohutult kiiret õppimisvõimet (kui vaid tahab). Vaid nelja harjutuskorra järel sooritas ta, mitte küll täiusliku, aga suurepärase aporti, millega teenisime treenerilt kiituse.

Ka ülejäänud trenn oli ta lihtsalt imeline. Kontakt küll kippus kaduma, aga tema sooritused olid sellele vaatamata väga head.

Carron demonstreerimas oma hantli hoidmis oskust =)

Ilus algus uuele aastale

 Otsustasin registreerida meid Carroniga järjekordsele m/a agility võistlusele. Kuigi hetk oli kahtlust, kas jõuan joostud, sest pidin veel tööle jõudma, ei mõelnud ma kaua. Kuna tegemist oli viimasel minutil välja hõigatud võistlusega, siis palju koeri oodata ei olnudki. Sellele vaatamata tuli kohale neli maxit ja kaks minit.
 Mõni minut kümme läbi läks lahti. Kõigepealt tutvus rajaga ning siis ootama. Olime Carruga nimekirjas viimased.
 Rajad olid parajalt rasked, sisaldades piisavalt pöördeid ja ahvatlusi, et ma ennast hetkekski unustada ei saaks. Olen endiselt seda meelt, et mida raskem, seda põnevam ja parem. Olen sunnitud kogu aeg jälgima oma koera, sest ta võib iga hetk midagi ootamatut teha ning vist tänu sellele on meil parem kontakt.
Muidugi olid mõned kohad-pöörded, millega ma rahule ei jäänud (koer hüppas liiga kaugele või ei keeranud piisavalt ruttu, mis aga tõenäoliselt olid hoopis minu valesti näitamise tulemused), aga need pisikesed apsakad ei rikkunud üldist pilti ja lõpp tulemust. Kaks 0 rada ja meie esimene I koht.
Ka kiirusega ei olnud seekord probleeme. Tundub, et viimasest AG trennist oli kasu, kus me peamiselt keskendusimegi kiiruse tõstmisele. Treener Sirje jooksis ahvatleva maiusekausiga ees ning meie Cärruga püüdsime teda kätte saada. Olen väga tänulik Sirjele, et ta viitsis meiega nii mängida ja loodan, et ta on nõus seda veel tegema, sest see ei ole kõige kergem tegevus.
 Tore on näha mismoodi meie koostöö päev-päevalt paraneb ja areneb (väikesed tagasilöögid välja jättes) ning sellised pisikesed positiivsed elamused süstivad lisa indu ja tahet paremad olla.

Oh, milline supper päev!

Täpsemalt tulemustest siit

 Jälle on üks aasta imekiiresti mööda läinud ning taas on käes üks minu lemmikutest aegadest- Jõulud!
Aeg, millal hinge täidab eriline soojus, toa nurgas tuledesäras seisev kuusk paneb iga kord naeratama, kui sellele pilgu heidan ning soov seda kõike jagada. Minu jõuluvaimustusest ei jää puutumata ka meie pere neljajalgsed liikmed, keda samuti külastavad päkapikud ning kellel kuuse all väike pakike ootamas.

Selles jõuluvaimus soovime kõigile oma suurematele ja väiksematele, kahe- ja neljajalgsetele sõpradele kauneid pühi ning kõikide unistuste täitumist Uuel Aastal!!!



Carron, Raili, Kristjan ja kiisupere.

 Pikka aega sai viilitud ning siinse blogi unarusse jäetud. Et aga enne uue aasta saabumist mõnedki patud lunastada, mõtlesin siis väheke kirjutada.
 Nüüdseks on osaletud ka m/a AG võistluse, A-Koera mudilane, II ja III-etapil.
 Teine läks sarnaselt esimesele. Kahest jooksust üks disklahv. Mu kallis põikpeast lemmikloom võttis tunnelist väljudes sihiks müüri ja A, mis, vaatamata minu kavalale ja ennetavale plaanile, tunnelisuu ees oodata käed väljas ning hüüdes "Carrrrooooon!!", saigi saatuslikuks. Oma osa mängis ka sõbrantsi Stefi osalemine. Seda üsna lihtsal põhjusel. Carron tahtis kohe väga kangesti talle "Tere!" ütlema minna, mida me aga ei lubanud. Nii ta arvaski mõlema jooksu ajal, et ehk ikka läheb ja kiikab, kus sõbrants on. Õnneks esimese jooksu ajal tähendas see vaid viiest viga ja suurt aja kadu. Kuidas teisel jooksul läks juba mainisin. Kokkuvõttes kaheteistkümnest koeras üheteistkümnes.
 Kolmanda võistlusega jäin ma aga väga rahule. Esimese jooksu lõpetasime viiese veaga ja teisel jooksul 0. Lisades juurde ideaalajast ülemineku, saavutasime 12-e koera seas kuuenda koha.
Siin kohal võib mainida, et teisel jooksul läksime ajast üle vaid 1,23 sek'i ja seda minu, mitte kõige parema juhtimise tõttu.

 Viimane võistlus näitas, et asi paraneb ja Carron suudab-oskab juba väga hästi mind jälgida ning on viimane aeg hakata lihvima ka meie kiirust.Sellega püüan nüüd trennides tegeleda. Ma tean, et mu väike võistluskaaslane on selleks võimeline, sest III-etapi teisel jooksul üllatas ta mind sellise kiirendusega, et hetkeks jäin tõsiselt maha. Eesmärgiks on nüüd tuua selline power meie igasse jooksu. Loodame parimat!

Stefile ja tema omanikule Triinule, too kord saavutatud II koha üle, soovime südamest õnne! Tublid!!

 

Carron "maandamas" võistlus järgset pinget

Vääna-Jõesuus toimunud jalutuskäigul.