Jälle on üks aasta imekiiresti mööda läinud ning taas on käes üks minu lemmikutest aegadest- Jõulud!
Aeg, millal hinge täidab eriline soojus, toa nurgas tuledesäras seisev kuusk paneb iga kord naeratama, kui sellele pilgu heidan ning soov seda kõike jagada. Minu jõuluvaimustusest ei jää puutumata ka meie pere neljajalgsed liikmed, keda samuti külastavad päkapikud ning kellel kuuse all väike pakike ootamas.

Selles jõuluvaimus soovime kõigile oma suurematele ja väiksematele, kahe- ja neljajalgsetele sõpradele kauneid pühi ning kõikide unistuste täitumist Uuel Aastal!!!



Carron, Raili, Kristjan ja kiisupere.

 Pikka aega sai viilitud ning siinse blogi unarusse jäetud. Et aga enne uue aasta saabumist mõnedki patud lunastada, mõtlesin siis väheke kirjutada.
 Nüüdseks on osaletud ka m/a AG võistluse, A-Koera mudilane, II ja III-etapil.
 Teine läks sarnaselt esimesele. Kahest jooksust üks disklahv. Mu kallis põikpeast lemmikloom võttis tunnelist väljudes sihiks müüri ja A, mis, vaatamata minu kavalale ja ennetavale plaanile, tunnelisuu ees oodata käed väljas ning hüüdes "Carrrrooooon!!", saigi saatuslikuks. Oma osa mängis ka sõbrantsi Stefi osalemine. Seda üsna lihtsal põhjusel. Carron tahtis kohe väga kangesti talle "Tere!" ütlema minna, mida me aga ei lubanud. Nii ta arvaski mõlema jooksu ajal, et ehk ikka läheb ja kiikab, kus sõbrants on. Õnneks esimese jooksu ajal tähendas see vaid viiest viga ja suurt aja kadu. Kuidas teisel jooksul läks juba mainisin. Kokkuvõttes kaheteistkümnest koeras üheteistkümnes.
 Kolmanda võistlusega jäin ma aga väga rahule. Esimese jooksu lõpetasime viiese veaga ja teisel jooksul 0. Lisades juurde ideaalajast ülemineku, saavutasime 12-e koera seas kuuenda koha.
Siin kohal võib mainida, et teisel jooksul läksime ajast üle vaid 1,23 sek'i ja seda minu, mitte kõige parema juhtimise tõttu.

 Viimane võistlus näitas, et asi paraneb ja Carron suudab-oskab juba väga hästi mind jälgida ning on viimane aeg hakata lihvima ka meie kiirust.Sellega püüan nüüd trennides tegeleda. Ma tean, et mu väike võistluskaaslane on selleks võimeline, sest III-etapi teisel jooksul üllatas ta mind sellise kiirendusega, et hetkeks jäin tõsiselt maha. Eesmärgiks on nüüd tuua selline power meie igasse jooksu. Loodame parimat!

Stefile ja tema omanikule Triinule, too kord saavutatud II koha üle, soovime südamest õnne! Tublid!!

 

Carron "maandamas" võistlus järgset pinget

Vääna-Jõesuus toimunud jalutuskäigul.

Tartu.... siit me tuleme!!

 Laupäeval sai käidud Tartus, sest seal toimus järjekordne näitus. Kuigi tegemist oli kahepäevase näitusega, registreerisin ma Cärru ainult laupäevaks, sest plaanis oli veel sõita Kristjani vanemate juurde, et nädalavahetuse lõpp nendega veeta.

 Seekord oli Gordoneid viis. Noorteklassis võistlesid Carron, vend Affric, õde Brita, tšempionklassis emane Soomest ning avaklassis isane Gordon Eestist.

 Sellise mölluga, nagu Tartu näitustesel nägime, ei ole me küll enne kokku puutunud. Ringid olid kahel pool ning käigutee nende vahel oli olematu. Muidugi soovitakse ennast sättida ju ringi äärde, et siis toimuvat jälgida, aga sellele ei olnud korraldajad vist üldse mõelnud. Kogu vahe oli ootavaid, jalutavaid, tulevaid ja lahkuvaid inimesi-koeri täis. Kes liikus niisama, kes vedas endaga kaasas puuri, mis oli sama lai, kui tee ise. Kogu sabimine oli hullumeelne ning õhku polnudki. Mingi ime läbi leidsime augu ja saime oma telgi üles lüüa, et oleks vähemalt väike kohake, kuhu koer panna ja asjad toetada. Telki kasutas küll lõpuks Brita, kellele kogu see möll liigne oli. 

Carron on aga kõigi nende näitustel käikudega omale paksu naha kasvatanud. Teda ei häirinud enam miski. Kui väsimus peale tuli viskas end lihtsalt küllili ja kui puhatud sai, siis oli hea mööduvaid koeri nuusutada. Sellest pelglikust koerast, kes esimestel näitustel minuga ringi ääres aega ootas, ei ole enam jälgegi.

 Lõpuks, peale tunnist ja veel natuke, ootamist tuli meie kord. Affi ees ja meie järgi läksime ringi. Kohtunikuks oli Gerard Hickey, kes oli täitsa tore hallipäine vanamees Iirimaalt. Rahulikult vaatas üle hambad, katsus siit ja sealt, lasi joosta ringis ja enda ees kolmnurkas ning tulemuseks roosa lint, ehk hinne suurepärane. Avaklassis esinema pidanud isane ei tulnud kohalegi ning kuna Affi tulemuseks jäi hinne väga hea, siis Cärrule omistati Parima Isasena SERT ning meie esimene CACIB. Kuna Brita vastaseks oli väga ilus heas vormis emane, pidi tema leppima PE2 ja RES-CACIB-iga. Lõppvoorus jäime meiegi tollele emasele alla ning Cärru sai VSP tiitli.

 Sellega oli meie näitusel käik selleks korraks läbi ning edasi suundusime kõik koos Anne ja tema pere juurde tähistama tagant järgi meie Juunior tšempionite Brita ja Affricu tublisid tulemusi ning tõsta klaas ka tänase õnnestunud päeva terviseks.

Vahva õhtu jooksul sai räägitud nii toredaid koerajutte kui ka meenutada olnut. Samuti teha tuleviku plaane. Mis plaanid paika sai pandud ning mis veel mõttes keerlemas,  jäävad esialgu siin manimata. Eks ikka selle pärast, et oleks, millest ka tulevikus kirjutada!

 Meie poolt aga suured tänud Helisele, kes võttis vaevaks meie kaunid noored pildile jäädvustada ning Annele ja ta perele, kes meid võõrustas ja imemaitsvaid toite pakkus!

 Õhtu lõppedes võtsime suuna Põltsamaa poole, et jõuda oma plaani lõpp-punkti- Kristjani vanemate juurde, kellega veetsime oma ülejäänud nädalavahetuse. Siin kohal võib öelda, et meie poiss oli sealse koeraga ringi trallimisest nii rampväsinud, et koju jõudes oli voodi kõige kallim =)

 Suured õnnesoovid ka Helisele ja Emmyle ning Merilile ja Sunnyle, kellel möödus laupäev samuti õnnetähe all. Nimelt Helis ja Emmy võistlevad nüüd A2-s. Meril ja Sunny, aga saavutasid A0-s II-koha.

Hip-hip hurraa!

Taas üks mõnus laupäev

 Ma lihtsalt jumaldan neid nädalavahetuse päevi, mil' me saame kõik koos midagi teha.

 Selle laupäeva põhisündmuseks oli meie Esimene Agility Võistlus.

Agilityt oleme Cärruga teinud nüüdseks 10 kuud. Intensiivsemalt viimased kolm kuud. Kuna õppida on veel palju, siis tunduski olevat hea mõte panna meid proovile agility mitteametlikul võistlusel. Hindamine ei ole seal nii range ja rajad kergemad, seda eriti A0-s.

 Esimeseks võistluseks valisin siis meie koduklubi korraldatava kolmest etapist koosneva tiitlivõistluse "A-koera AG-mudilane ja AG-meister".

 Kuna eesmärk ei olnud võitma minna, vaid vaadata, kuidas meil Cärruga vähe pingelisemas olukorras agility koostöö sujub, ei olnud mul kuni laupäevani ühtegi pabinat. Kuid nii see ei jäänud! Ma ei ole suur esinemis fänn, mis tõttu ei olnud üllatav, et sõites sinna poole läks mul seest kõik õõnsaks ning pea tühjaks. "Kas me läheme ikka kõik koos rajaga tutvuma?", "Äkki ma unustan rihma kaela!", "Äkki ma unustan raja ära!". "Üleüldse ei oska ma veel päris hästi"- stiilis küsimused ja mõtted hakkasid peas keerlema.

Jumal tänatud, et ma olen lihtsalt üks suur pabistaja, sest midagi sellist tegelikult ei juhtunud. Carron oli tubli ning suutis mind üllatada. Igas mõttes =)

 Kokku oli osavõtjaid 8. Gordoneid 2-Carron ja õde Sunny. Kuigi rajad olid lihtsad, õnnestus mõlemal mustal teha gordonit, ehk "vot tuli pähe ja lähen vaatan, mis seal on!"

Cärru suutis seda teha täiesti ootamatult. Keset otse jooksu, enne järgmist hüpet, pani ta peale piduri ning keerates otsa ringi võttis suuna A-le. Automaatne disklahv. No mis siis ikka. Üllatus nr 2 ja õppetund endale: "Gordonit ei tohi silmist lasta!" =D

Üllatus nr 1 oli esimese jooksu ajal A ületamis viis. Muidu A-lt alla tulles on Cärts vana rahu ise. Ikka tasa ja targu. Selleks olin ma valmis. Nüüd aga.... meie väike tšemp lausa lendas üle. See oli midagi uut ja võttis hetkeks mu tummaks ära. Aga jooksu tegime, vaatamata pisikesele viivitusele, ilusasti lõpuni.

Tulemuseks jäi kokkuvõttes kaheksast kuues. Või siis optimistlikult öeldes kolmas (tagantpoolt) ;)

Nüüd ootame põnevusega II etappi novembris.

Huvitav, millega väike kaak mind siis üllatab?!

Pildil Carron nautimas oma laupäeva pärastlõunast jalutuskäiku Pirita jõe ääres.

veel

Koerus X

 Täna käisime ühel põneval üritusel. Koerte ja inimeste orienteerumisel ehk Koerusel, mis seekord toimus kadriorus. Asi tundus põnev juba eelmisel korral, aga siis, kahjuks, ei olnud meil võimalust osavõtta. Kuid, kui ilmnes, et meie vabad päevad langevad see kord just sellele nädalavahetusele, ei mõelnud ma kaua. Saades nõusse oma tukkuva mehe =) regasin end ruttu ära.
Ette ruttates võin öelda, et kogu üritus oli just nii tore, kui ma ette kujutasin.
Stardiaeg oli 11.28 ja saades mõned juhised läksime teele. Mina, elukaaslane Kristjan ja Cärru- meie vankumatu tiim.
Kuigi minu orienteerumisoskused piirduvad kooliajaga, saime ilusasti hakkama. Esimesse punkti jõudmise suutsin vähe untsu keerata, aga kui olime eksimuse parandanud läks edasi libedamalt. Lisaks lihtsalt punktide läbimisele sai osades neist ajusid ragistada ning oskused proovile panna. Küll pidi koer kõndima läbi ahvatluste "koridori", mis oli maha pandud lindid ning nende vahel maiused ja mänguasjad, mida ta siis puutuda ei tohtinud. Küll pidi kaugjuhtimise teel tulema läbi ruudu sees oleva sik-saki, nii, et sina kaasa minna ei saanud ja koer joonte vahelt välja astuda ei tohtinud. Põnev oli ka ülesanne, kus koer tuli panna joone taha, kõrval taldrik ja sina hakkasid eemalt tooma üks haaval taldrikusse kotlette. Just, kotlette! Ja vaene koer pidi lihtsalt nende kõrval lamama. Aga ära tegime. Paremini, kui ma ootasin.
Muidugi, oma osa mängis siin fakt, et kõigi ülesannete puhul tohtis kasutada maiust ning kui lisada veel vähe naiselikku kavalust ja Cärru intelligentsi, siis saime kõigi harjutustega ilusasti hakkama.
Peale 40 minutit ja 59 sekundit olime lõpetanud. Tohutult väsinud, aga väga rahul. Lõpp kokkuvõteks andis see aeg, meile 33 hobiklassis võistleja seas 14-nda koha. Pole paha algajate kohta :)

 Enne autasustamist sai kätt proovitud ka vinku viskevõistlusel, kus kolmandal katsel 4 meetri pealt õhust kinni püütud vinku tõi meile taas 13-14 koha.

Taas on üks väga tore päev lõpule jõudnud!

Pildi reportaaž on siin
Täpsemalt tulemustest siit

Rahvuslik näitus Lätis, Limbažis

 Just see oli meie laupäevaseks sihtkohaks.

Kuna väsimus ei lubanud Cärrut eelneval õhtul näitusevormi seada, tuli seda teha hommikul. Õnneks ei ole see kuigi aeganõudev töö. Kiire eine ning autosse. Aega olime varunud kolm tundi sõiduks ning kaks-kolm tundi kohapeal olekuks. Hämmastaval kombel olime me graafikus :)

Minu pakkumine, et sinna on 250 km läks kõige lähemale. Kokku on Tallinnast Limbažisse 258 km. Mis ei ole iseenesest pikk maa, kui sõita saab Eestimaa pinnal. Lätlastel, aga teeoludega nii head lood ei ole. Keerates Limbaži peale näitas silt 49 km ja algas.....kruusatee! Meie rõõmuks oli seda vaid kohati, aga koerale, kes ei naudi autosõitu, oli neid kilomeetreid rohkem, kui küll. Kuid ta oli supper tubli ning tänu vahepealsele kahele peatusele pidas kogu tee ilusasti vastu. Kohale jõudsime veerand üheks, mis jättis meile grammi üle kahe tunni vaba aega. Ei hakanud seda kusagil mujal raiskma, vaid sättisime end ilusasti ringi äärde paika. Ja siis ootamine!

Esimest korda oli Carron väljas noorteklassis ja meil läks väga hästi. Kuigi jooksust ei tulnud midagi välja, sest meie poiss oli ninaga ainult maas (tundus, et ühel emasel Gordonil olid tugevad lõhnad), saime kohtunikult suurepärase kirjelduse, millest viimane eriti rõõmustav =)

Hea pea, suurepärane pigment, lahke ilme, pikk maskuliine kael, korrektne nurk, korrektne liikumine, karv suurepärases konditsioonis, hästi esitatud.

Tulemuseks SP1, CAC, PI1, VSP
Kuna Cärrul hoiavad esikäpad väheke välja poole, siis läks see meil maksma TP. Kohtunik küll kiitis, aga märkis selle vea ära.

 Tagasi tulles sai kostitatud nii ennast kui ka koera. Kohalikust poest ostsime Läti jäätist ja kuna seda ei anna Eesti omaga võrrelda, siis mitte nii pirtsakas Cärtsu sai enamus omale. Ja kui juba patustamiseks läks, siis Pärnus lubasime omale ühed burgerid, millest poisski paar ampsu sai.

Õnnesoovid meie vaprale tšempionile!!

Pildil minu kaks tublit meest. Elukaaslane, kes pea ühegi nurinata taas autojuhti mängis ja muidugi võitja Carron =)

pildid

Päike, põld, linnud.....

.....just nii hästi läks meil pühapäeval, sest kokku oli lepitud sõit Viljandi lähedale Vana-Võidusse. Mõttes oli lasta nooremad ja vanemad koerad põllule, linnujahti harjutama.
Seda päeva ootasime kaua, sest kahjuks on see suvi neid väljasõite vähe toimunud.
Vaikselt välja öeldud palve, et veaks vaid ilmaga, sai ka täidetud ning vahva ettevõtmine võis alata.
 Hommikul pakkisime autosse koera, kaks kahejalgset ning kringlid, et inimloomad saaksid ka nautida vabas õhus olemist. Siis väike vahepeatus Pirital, kus toimus kuulekustrenn ja sõit Viljandi poole läks lahti.
Kella kolmeks olime kohal.

Seltskond oli suur nagu alati. Inimesi oli kokku 12 ning koeri 10, kellest musti oli 7.

Lindude olemasolu eest võttis vastutuse enda peale Anne, kelle peres kasvab meie õde Brita. Koos Helisega nad siis askeldasid põllul, tõstest linde ümber, et iga järgmine kord oleks koertel uus koht, kust saaki otsida.

Carroni õed olid ütlemata tublid. Kõik neli lindu leiti alati kiiresti üles. Seisu veel ei tulnud, kuid ega see tulemata jää. Emme Gloria, aga näitas kõrgemat klassi.

Cärrul seekord nii hästi ei läinud. Meie tubli isane leidis, et tädi Emmy lõhnad, kuna tollel on jooksukas, on hoopis põnevamad. Ja õde Brita on ka täitsa tore. Tulemuseks, neljast linnust kaks. Just need kaks, kes lahtiselt posti külge oli seotud. Lahtiselt tähendab seda, et nad ei ole puuris kinni.

Kuid me oleme tulemusega rahul. Põllul käike on ju vähe olnud, nüüdseks kokku kolm korda, ja vaatamata emaste lõhnadele, leidis ta ikkagi pooled üles. Harjutama peame muidugi veel :)

Kokkuvõtteks võib lugeda päeva õnnestunuks. Koerad said möllata vabas õhus ja teha seda milleks nad loodud on ning meie saime nautida mõnusat päikeselist ilma väikese piknikuga.

Suured tänud korraldajatele ning kõigile teistele ka!!! :)

Pildid